Emakeelepäeva puhul

 Olen suure sõja järgne keskkoolilõpetaja. Minu eesti keele õpetaja oli oma kolleegide ja õpilaste poolt austatud, nüüd juba aastaid Lõuna-Eestis, oma kodukandi surnuaial puhkav Märjamaa Keskkooli direktor ja emakeeleõpetaja Leonhard Vaide. Seda, kuidas ta õpetas, millesse ta ise uskus ja mida jumaldas, oskas meile nii lihtsalt ja ehedalt “läbi lillede“ edasi anda, ei unusta mitte iialgi. Mis sellest, et lõpukirjandid neil aastatel kirjutasime kõik kas Gorkist või Šolohhovist. Aeg oli selline.

Mulle teada olevalt ei ole mitte kellelgi õpetaja Vaide klassist jäänud kirjandi pärast kõrgkooliuksed suletuks. Polnud tähtis idee, vaid sõnaseadmine. Õpetaja Vaidet riivas alati vale ja lohakas sõnakasutus.

Ta oli meie emakeele kujundaja-koolitaja Märjamaal. Tänuks saadeti ta oma kooli aulast puhkama kolleegide, õpilaste, kokkutulnud rohkearvuliste vilistlaste poolt Gustav Suitsu „Kerkokella“ aegumatute värsside saatel.

Muusika ja luule on ajatud, kui vaid oskad ja tahad kuulata, lugeda, .mõtiskleda. See on renessanss, mis kestab läbi aegade.

Lugege, head sõbrad, Juhan Liivi värsse aastast 1888 ja kõik saab selgemaks:

Lumi sulamas…

Lumi sulamas maapinnalt,

jõed voolavad,

soojad vihmad pilverinnalt

imetavad maad.

Eluvaim käib läbi loomu,

taimi ehib ta,

kesse võttis pika piina,

hakkas õitsema.

Isamaa, on sul ju tulnud vaimukevade?

Oled aja hüüdu kuulnud,

ärgand elule?

Kas ju ärkad, oled ärgand,

või ehk uinud veel?

Kas ju märkad, oled märgand,

või ju väsind teel?

Kas, oh kallis, elu-idu

põues peidad ka?

Või on juba mööda pidu,

Uuest’ närtsind sa?

„Ära valust asja küsi,

õnned-läinud nad!

Igatsejal’ luules üksi

veel kord koidavad.“

Head emakeelepäeva

!

Lembe Hendla Raplamaalt

Jaga |