Kütaaluse Kata riigisaladused

Sander Lant,      30. märts 2005



Istun siin Riigikogu trepil, märg kalts käes, ja mõtlen. Mõtlen Berliini vabastamisest. Kõiki paluti vabastamispeole Moskvasse. Saksamaa läks muidugist tänama, et poole sajandi pärast said nad ometi oma pealinna Berliini tagasi ja veel tubli portsu söötis maad kah. Muidugist tuleb minna.
„Näed nüid poliitikat," imestas minu vanamiis Volli. „Saad varastatud asja tagasi ja lähed veel tänama ka. Võibolla pead kedagi veel suudlemagi. Kaugel see armastuski siis enam on."
Kui välisminiister Lang mööda tahtis vuhiseda, küsisin: „Kas sa riigisaladust kuulata tahad?"
„Mulle naguinii ei räägita, valitsust ka enam pole. Aga ma olen juba hingelt rahva teener. Lase aga tulla!"
Alustasin lausa sõna-sõnalt Kükametsa Kolla ja tädi Maali siteerimist.
„Huvitav, huvitav," päris Kükametsa Kolla tädi Maalilt, „kas kellegile meenub, mida venelased siis meile ka tagasi on andnud? .Maid ... ülikooli vara … aurahasid. Ei tule nagu ette."
„Las ma nüid arvan," seletas tädi Maali, „aga nad pakuvad ju oma armastust!"
„Sul pole kah muud meeles kui seks," porises Kolla, kes on viimasel ajal jäänud nii kõhnaks ... nii kõhnaks ... lausa kahju mehest.
„Millest sa seda küll aru saad?"
„Kuda ma siis aru ei saa … Ma tunnen … Nad ju topivad vägisi oma keelt mulle suhu. Ikki teine riigikeel ja teise riigi keel ..."
„Kas Kükametsa Kolla ja tädi Maali on teie tuttavad?" oli Langi-härra üllatunud.
„Muidugist, miis, teie siis ei teagi, et nad omavahel käivad?" imestas Kata. „Sa ainult vaata, Kolla nina on nii teravavaks aetud nagu noa ots! Aga ega nad pingviinide paraadil kohtunud, et Kroonika kirjutaks, ikki küüditatute kokkutulekul.
Minu vanamiis Volli ütles, et tema tahab hoopis koos president Rüütliga peo püsti panna vabastajatest vabastamise tähistamiseks. Aga seda ei saa teha ei Moskvas ega Berliinis, vaid ainult Tallinnas.
Muidugi tuleb hr Schröder ja hr Putin ka külla kutsuda, kuda siis muidu. Seletavad meile ise, kes keda ja kellest vabastas. Mudu jääbki, nagu täna on – nemad okupeerida tohivad, aga mina ennast vabastada ei tohi! Las kaevad rahva rõõmu ka palja silmaga, muidu ikka ainult läbi püssitoru.
Saab vägeva peo. Schröder saab meid tänada Berliini linna ja põllumaa tagastamise eest . Ja hr Putin selle eest, et teda seltsimehe asemel nüüd austavalt härraks kutsutakse. Ka kõik teised saavad tänada. Inglismaa ja Prantsusmaa ja Itaalia ja muidugist Soome- ja Lätimaa. Eesti on muidugist tänu väärt … me pole neist kedagist ära okupeerinud …
Isegi hr Savisaart on seekord peole oodata. President küll palus, et ole ometi viisakas, ära jälle hakka ajama, et me pole vabatahtlikult liitunud. Ja professor Taageperat palus president ka, et too ei hakkaks pidupäeva oma jutuga rikkuma, et kui pronksmees vabastas fasistidest, siis rahvarinne vabastas kommunistidest ja neile tuleb kohe ausammas püsti panna.
Ja kindlasti see dr Aug. Tema ütles otse välja, et tuleb komblust valvama, et mis need võõrad mehed tulevad meie õue peale suudlema nagu Breznevi ajal ... ärge laske end suudelda midagi … Suudlus on võti pööningult otse keldrisse!
Ja veel palus president isamaalasi, et nad ei läheks ometi Putinile kaebama, et hr Laaril on Altzhaimer, kes oli kolm korda piaminiister ja iga kord just sellel ajal unustas ära oma lubaduse pronksmees tagasi anda. "
Kuula nüid riigisaladust: kui väike Eesti poleks kaheksakümnendate lõpul möllamist alustanud, oleks härra Putinit tänini seltsimeheks kutsutud ja hr Schröder oma valitsusega ikki veel Bonnis masenduses ja pagenduses kükitanud. Ainult tänu eesti rahva üksmeelsele tegevusele said saksad oma pealinna Berliini vabastatud ja tagastatud."

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)