Eesti jõumees tahab saada maailmameistriks

Andrus, kas isatallu satud harva ja mis tunded sind valdavad, kui koduõule sõidad?

Koju satun harva ja sellest on tuline kahju, sest võistluskalender on üpris tihe. Olen sündinud 20. juulil 1978. aastal Põlvamaal Ahjal. Lapsepõlv möödus siin, olen selles mõttes õnnelik, et vanemad on elanud ainult ühes kohas. Mul on väga toredad vanemad ning koduigatsus on olemas ka suurtel ja tugevatel meestel. Mul on kaks vanemat õde. Isa ja ema on lihtsad maainimesed.

Su isa puhul on tegemist tõelise karuse mehega – kämmal on kui kahe tavalise mehe oma. Sul on tõesti head geenid.

(Andrus naerab.) Küllap vist. Isa pole spordimees olnud, aga toorest jõudu oli tal küll ja küll. Nagu üks tõsine maamees ikka, viskas noorusajal külapidudel sangpommi ja vedas köit.

Millega tegeled tavaelus ja kuidas on lood pereeluga?

Kunagi õppisin Sisekaitseakadeemias koos oma tulevase abikaasaga. Abiellusime 2002. aastal ja 2004-ndal sündis poeg Martin. Ehitasin Sakku maja, ja nii seal koos perega elamegi. Ise olen OÜ Powerman juhatuse liige.

Kas spordipisik tuli iseenesest või ammutasid seda mujalt?

Polnud teda kuskil olemas ega tulemas. Mida maal tollal muud teha oli kui külapoistega jalgpalli taguda. Olin kasvult suur ja tugev poiss, nüüd on hea mõelda, et seda kuskil pahandustes ei kasutanud. Ahjal põhikoolis õppides eriti võimalusi trennitegemiseks ei olnud. Kui põhikooli lõpetasin, soovitas vanem õde mul Tartusse Kullmanni-kooli õppima minna, sest seal oli jõusaal. Seal õppisin ehitajaks, sest ehitajaametiga ei jää kunagi nälga. Hakkasin kooli jõusaalis omaette treenima, teadmata, mis selle areneva jõuga peale hakata. Uurisin ise jõuharjutuste alast kirjandust, kust ammutasin teadmisi treeningsüsteemide kohta, sest treenerit, kes oleks minuga tegelnud, polnud kuskilt võtta. Kui sõjaväest koju tulin, kutsus sõber Põlva päevadele, kus oli päevakavas ka rammumehevõistlus, olin siis veel 19-aastane. Võitsin selle võistluse, ja nii see rammumehe-tee mul algaski.

Mäletan seda 1998. aastat, olin tookord võistluste korraldaja ja kõneleja. Tõsi mis tõsi – tuli mingi noormees, keda keegi ei tundnud. Paljudel võistlejatel ajasid sa südame täis, et nii ülekaalukalt tulid Põlvamaa rammumeheks. Kas mäletad, mitu korda oled Põlvamaa rammumeheks tulnud?

Kui ma ei eksi, siis viis korda. Võistlemas käisid seal üle Eesti tugevad mehed. Esimesel võistlusel kaalusin 93 kg. Kui esimest korda võitsin, sain aru, et see on minu ala, ja suunasin oma õpingud Tallinna, kus õppisin Sisekaitseakadeemias. Treenisin Tallinnas Reval Spordis, seal olid treenimiseks head tingimused ja, mis kõige tähtsam, ka tugevad treeningukaaslased.

Olid tugev mees ja osalesid paljudel võistlustel, kus tulid tihti võitjaks. Ometi oli veel üks Kagu-Eesti vägilane, Võrumaa mees Tarmo Mitt, kellele pidid aeg-ajalt kaotama. Kuidas seda üle elasid?

Tarmo Mitt on minust aasta vanem, aga äärmiselt andekas sportlane. Tol ajal oli ta 194 cm pikk ja kaalus 135 kg, mina 188 cm ja siis kaalusin 120 kg. Eks see kaaluvahe andis ka tunda, aga mis seal salata, ta oli siis minust tugevam. Korra õnnestus Eesti meistriks tulla 2002. aastal, kui Tarmo oli vigastatud. Ma ei suutnud teda võita 2005. aastani, kui tulin Eesti meistriks, samuti 2006-ndal ja 2007-ndal. Tarmoga võistlesin viimati koos 2004. aastal, siis kaotasin talle väga napilt. Pärast seda on ta vältinud minuga koos võistlemist.

Kõik rammumehed teavad teie kahe teravatest suhetest. Millised on teie suhted nüüd?

See polnud ehk isiklik viha, vaid rohkem selline spordimehe viha. Ta oli siis tõesti minust tugevam. See ajas vihale ning pani tugevamini treenima. Kui Tarmo-taolist tugevat konkurenti poleks siin Eestis olnud, oleksin kindlasti vähem treeningsaalis pingutanud. Olen talle täna igatahes tänulik, võib-olla tookord ei osanud kõike adekvaatselt hinnata. Ennast on ju raske süüdistada, teise suhtes läheb see paremini.

Nimeta enda jaoks olulisi saavutusi laias maailmas, võistled ju koos Tarmo Mitiga maailma rammumehe karikaetappidel.

Hetkel olen rammumeeste maailma tšempioniliigas teine. Seal on kaheksa etappi. Leedulane Žydrunas Savickas seisab ees nagu müür. Muidugi on ta ihult minust võimsam – 191 cm pikk ja kaalub 180 kg, mina hetkel 188 cm ja 148 kg. Olen sel aastal ühe etapi võitnud ja sain ka esimest korda Savickasest jagu. Kahju, et ma ei saa sel aastal enam võistelda, sest vigastasin end treeningul. Olen kahel korral võistelnud kolmeteistkordse kulturismi maailmameistri, praeguse California kuberneri Arnold Schwarzeneggeri korraldatud maailma tugevamate meeste kahepäevavõistlusel. Sinna kutsutakse kümme kõige tugevamat, osalevad klassikatõstjad, jõutõstjad ja rammumehed. Savickas on seal võitnud neli korda, mina olin 2007. aastal kolmas ja sel aastal neljas. Peaauhinnaks on Hummer, seega on Savickasel juba neli Hummerit. Loomulikult on ka esimesele kuuele rahalised auhinnad.

Kui suurte raskustega võistelda tuleb?

Kohvrid on 160 kg, seega kahes käes korraga kokku 320 kg. Olen võistelnud ka 180 kg raskuste kohvritega; siin kuulub mulle maailmarekord nende kandmises. Viie kivi raskused on 100st kuni 240 kiloni, neid tuleb tõsta erinevatele kõrgustele. Meremehekõnd – meie mõistes „kaelkoogud“ – raskusega kuni 500 kg tuleb astuda 12 meetrit. Näiteks 166-kilose kangi tõstmine, olen seda raskust tõuganud viis korda järjest. Palgitõstmine, minu isiklik rekord on 185 kg (maailmarekord on 207 kg, sellega sai hakkama Savickas). Autovedu – 25 tonni 25 meetri kaugusele.

Kas sa pole kunagi tahtnud tegelda klassikalise tõstmisega? Sinusugusel mehel oleks ju võimalus käia olümpial.

Olen klassikalist tõstmist teinud treeningu mõttes. Kaks korda olen  tulnud ka Eesti meistriks üle 105-kiloste hulgas. Minu rebimistulemus on 155 kg ja tõukamine 200 kg. Jõutõstmises olen tulnud korra Eesti meistriks. Olen kükkinud 330 kg, lamades surumine 230 kg ja maast tõmme 360 kg. Olen ikka rammumehe-tüüpi tegija ja jäängi sel alal võistlema. Tahan tulla rammumeeste  MAAILMAMEISTRIKS!

Kas näed enda ja Tarmo Miti järel ka noori peale tulemas, kes võiksid olla teie mantlipärijad?

Hetkel näen ainult ühte noort meest – see on Tartumaa Kõrvekülast pärit Rauno Heinla. 25-aastane, 180 cm pikk, kaalub 120 kg ja on juba korra võitnud Tarmo Mitti. Väikese rahva kohta on see hea, et selletaoliste tugevate meeste hulgas järjepidevus püsib. See, et meie Tarmoga oleme hetkel maailmas võistlemas, on ideaalne.

Oled Keskerakonna liige. Kas üritad Tallinnas kohalike omavalitsuse valimistel ka kandideerida?

Astusin Keskerakonna liikmeks, et alustada poliitilist tegevust, sest spordiga ei saa ju igavesti tegelda. Peab mõtlema, et kunagi lõpeb see ära ja ka siis tuleb edasi elada. Tunnen poliitika vastu huvi, tuleb ennast kurssi viia kõigega. Tahtejõud on mul olemas ja loodan hakkama saada. Tahaksin tõesti kandideerida, et näidata, et noored ja vihased spordimehed on tõsised tegijad.

Vestlemas käis TOOMAS PAUR

Jaga |