Kas politseiriik või kodanikuühiskond?

 [Selle artikli saatis Rein Ruutsoo 30. märtsil Eesti Päevalehele ning sai samal päeval niisuguse vastuse:

 Tere,

Suur tänu kirjutamast! Ütlen ausalt, et mulle tavaliselt tõesti meeldivad Teie lood, aga antud lugu on meie jaoks natuke kitsa fookusega. Või õigemini, probleem on täiesti olemas, aga ta on natuke liialt ühe kanali ja ühe juhtumi keskne.

Lugupidamisega,

Külli-Riin Tigasson

 Eesti Päevalehes kinga saanud, pani Ruutsoo teele järgmise kirja:

Väga austatud Urmi Reinde!

Nüüd on siis Eesti erakapitalistlikus pressis avaldamise võimalused ära pruugitud – mis on ju sotsiaalteadlasele oluline kogemus (aga üldse mitte uudis) – miks hammustada kätt, mis sind toidab. Kesknädala tarvis pole demokraatia arvatavasti liiga „ühe juhtumi keskne“.

Demokraatiaga on Eestis nähtavasti probleem siis, kui selle objektiks pole üks teatav erakond,  ja peab ootama, kuni ka teistega nii juhtuma hakkab (kindlasti mõnega juhtub, kui nad kedagi segama hakkavad). Seni ei sega, vaid teevad vaid „katet“ (sotsid, keda härra Ideon Postimehes juba tituleeris reformerite puudliks)...

Läkitan selle kirjatöö Teile teadmises, et iga kuritegu, ka demokraatia vägistamine, algab ikka esimesest, ühest inimesest, ühest parteist – selle esimese puhul on oluline häält teha, kuni veel on võimalik. Saksamaal algas terror juutidest, pärast jõuti teisteni, kuni oma hinna maksis „väära poliitika“ eest kogu rahvas. Ja jäi ka süüdi – vaikimise kaassüüs. Eesti rahvas maksab selle hinna peagi 100 000, aga võimalik et enama töötuga.

Eestis matab valimisvõitlus kõik mõistlikud arutlused ja valikud enda alla. Ainus valik on võim iga hinna eest.

Eestis muutus moraalitu vägivallakasutamine massiliselt nähtavaks 2007. a. aprillis.

Aga juba siis ennustasin, et eestlased ise on järgmised ohvrid. Võim ületas selle kriitilise piiri, mis eraldab demokraatiat mittedemokraatiast, moraali moraalitusest. Sellele kõigele kindlustas aga legitiimsuse „sõltumatu“, sealhulgas avalik-õiguslik meedia... Mina olen juba vana mees, aga lastest on kahju!

Tervitades

Rein Ruutsoo]

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Avalik-õiguslik meedia, mida rahastatakse kodaniku taskust, kannab erilist kohustust kodaniku ja riigi suhete seadmisel usalduslikule alusele. Viimased aastad on kallutanud seda halvemas suunas: kahtlus on – järelikult ongi süüdi. Näiteks noorte loomakaitsjate suhtes rakendatakse mitte ainult ilmselt ahistavana tõlgendatavaid meetmeid. Kodaniku põhiõiguste riiveni ulatuvat jälitustegevust õigustab riigivõim siseministri isikus kui profülaktikat „sotsiaalselt ohtlike” noorte suhtes ja tõlgendab parlamendiliikme Aleksei Lotmani kriitikat „poliitilise” vaidlusena, milles KaPo ei osalevat. Nädal hiljem aga osaleb KaPo esindaja ETV saates ajalookäsitluste poliitilises lahkamises.

Meedia ja eetika

Meedia ja jälitusorganite tegevuse seos võib kodanikuõiguste kaitstust nii lisada kui ka seda vähendada. Kodanikuvabaduste aluseeldus on süütuse presumptsioon, mis kindlustab kõigile võimaluse kaitsta end kahtlustuste vastu, kes neid ka ei esitaks. Süüdistaja ja süüdistatu/kahtlustatu võrdne kohtlemine peab olema maksumaksja rahastatud avalik-õiguslikus meedias 100% kindlustatud  . Täna lekkub võimaliku kahtluse teade koheselt pressi. Kuid kahtlustatava häält tihti ei kuule – seda ka maksumaksja raha eest toimetavas ETV-s (erakapitalipõhisest meediast rääkimata). Nii serveeris saade „Aeg luubis“ vaid Mart Viisitammele esitatud kahtlustust, millest pole nüüd nelja kuu möödudes (!) midagi kuulda. Ka Elmar Sepaga seotut pasundades jättis ETV süüdistuste kategoorilise tõrjumise Elmar Sepa ja tema advokaadi poolt igasuguse tähelepanuta. Samuti ignoreerib ETV ka kodanike arupärimiskirju, milles soovitakse selgust saada, miks maksumaksja ei saa tasakaalustatud teavet. ETV-l aga lasub maksumaksja kirjadele vastamise kohustus!

(Pean sel teemal ETV-ga  juba aastaid  kirjavahetust.)

Kellelt saaks kaitset?

Viimased nädalad aga teevad murelikuks, tekitades küsimuse: kuivõrd läbipaistev on õiguskaitseorganite töö ja kui vaba on Eesti press? Põhjuseks on sündmus, mille kajastamisest ei saa üle ega ümber, kuid mille suhtes nii riigivõimul kui ka meedial on valida, kuivõrd võib neid  usaldada. 18. märtsil avaldas Kesknädal dokumendid, mille sisu on tõeliselt demokraatiat riivav. Nimelt on kodanikul alust KaPo-t kahtlustada tema ärakasutamises süütõendite loomiseks. Et dokumendid on ilmunud erakonnameedias, peaks avalikkuse ette jõudnud äärmiselt sensitiivne teave, võimuorganite autoriteeti riivav süüdistus, pälvima kõigi tähelepanu. Ka kõrged rahvaesindajad, sealhulgas õiguskaitseorganite tööd kontrolliva parlamendikomisjoni esimees Ain Seppik, on kinnitanud, et dokumendid sisaldavad riigiorganeid tõsiselt kompromiteerida võivat infot. Viide on tõendite loomisele, eesmärgiga diskrediteerida Tallinna omavalitsusjuhte ja nad õigusemõistmise kätte anda . Juhtumil on oluline parteipoliitiline taust – märklauaks on opositsioonipartei juhtpoliitik. Veelgi tundlikum on kontekst – provokatsioon sünnib valimisteks valmistumise eelõhtul. Isegi kui materjalid poleks autentsed – ka sel juhul nõuaks õiguskaitse autoriteet kohest reageerimist, olgu selleks KaPo, ministeeriumi esindaja, minister? Eesti rahvast ei saa jätta nädalaks teadmatusse (seda enam, et venekeelne meedia asjaga hoolega tegeleb). Eestikeelne trükimeedia, mis muidu valgustab põhjalikult iga väiksematki skandaali, vaikib juba viis päeva! Ei materjalid ise ega ka parlamendiliikmete Ain Seppiku ja Evelyn Sepa käredad hinnangud pole leidnud kajastamist mitte üheski teabekanalis. Ainsana (?) on reageerinud Delfi!

Seoses sellega tõuseb mitu küsimust

Kõigepealt: miks ei ole antud omapoolset selgitust juhtumile, mis kindlasti läheb eesti demokraatia ajalukku ja puudutab elutähtsat probleemi – riigivõimu usaldusväärsust? Teiseks: kuivõrd võib usaldada Eesti meediat, kusjuures eelkõige maksumaksja rahaga toimetavat, et loota, et see täidab „avalikustamise” ülesannet?

Meedia üksmeelne ja ühemõtteline vaikimine ei ole seletatav toimunu madala uudisväärtusega. Kaalul on rahvusliku meedia usaldusväärsus. Varsti juba ligi nädal aega valitsev määramatus ei vasta kuidagi õigusriigi, infoühiskonna ega ka demokraatia elementaarseile nõudeile.

Kas kodanikel on õigus loota, et õiguskaitseorganid toimivad  läbipaistvalt, ja sellele, et meedia seisab kodanikuvabaduste kaitsel?

REIN RUUTSOO

Tallinna Ülikooli poliitikateooria professor

[fotoallkiri]  MIKS MEEDIA VAIKIB: Meedia üksmeelne ja ühemõtteline vaikimine ei ole seletatav toimunu madala uudisväärtusega, kirjutab Tallinna Ülikooli poliitikateooria professor Rein Ruutsoo. Kaalul on rahvusliku meedia usaldusväärsus, ütleb ta.

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Kommentaare Eesti Ekspressi artiklile “Kapo kahtlustab Jüri Vilmsi Sihtkapitali pistise võtmises” 26.03.2009

Pealtnägeja-Ärapaneja:

See valitsus on lühikese ajaga 10%-se majanduskasvu viinud miinus 10%-seks majanduslanguseks, suurendanud tööpuudust 2–3 korda ja nüüd mobiliseerib kogu allesjäänud vahendid opositsiooni tasalülitamiseks. Maksumaksja rahaga püütakse hävitada kõige suurema rahva toetusega erakond. Asi läheb ikka väga skisofreeniliseks. 26.03.2009 20:12

lugeja: to totutaja
ajalugu on näidanud, et see, kes hamba verele saab ühe erakonna kinni panemisega, ei saa enne pidama, kui diktatuuri kehtima paneb. Sest valija, see sigudik, ei ole ikka nõus nende keelustajate ja kinnipanejate poolt vabatahtlikult hääletama hakkama, ning seega ei saa kuidagi demokraatlikke valimisi enam läbi viia.

Reinsalu linnaosade võrdõiguslikkuse seaduse katse kehtestada Pirita valijate häälte neljaga korrutamise reegel oli ju selge märk, et Reform-IRL enam demokraatlikke valimisi hästi toimuda lasta ei julge. Reform-IRL-i poolt hääletajaid on lihtsalt liig vähe järgi jäänud.

26.03.2009 00.05

------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Kui ei räägita, järelikult pole olnud?!

Juhan Kivirähk:

"Oleks hea, kui usaldusväärselt saaks ümber lükatud need kahtlustused, mida on nädal nädala järel esile toonud ajaleht Kesknädal – nagu reformierakondlaste seotus maadevahetustehingutega või Kapo poolt üritatud süütõendite fabritseerimise juhtum."

Eesti Päevaleht 31. märts 

Kesknädalal tekib siin muidugi õigustatud küsimus: miks isegi Kivrähk  tingimata nõuab „ümberlükkamist" – nagu ta teaks „tõde", et Kesknädala faktid ei vasta tõele? Eesti Päevaleht isegi võiks ju neid skandaalseid lugusid lähemalt valgustada nagu aus ja erapooletu meedia kunagi. Võiks ju siis Kesknädala ponnistusi toetada või neilt süüdistav toon maha võtta. Kuid praegu on Kivirähu arglik vihje ainus viide, mis nende skandaalidega seoses Eesti Päevalehe veergudele on pääsenud.

Arvame, et kui meie poolt esitatud paljastav materjal oleks ümberlükatav, oleks seda kindlasti tehtud. Ainus järeldus: selleks pole mingit veenvat võimalust leitud. Seepärast üritatakse paljastust kõigest jõust surnuks vaikida,  lähtudes „moraalist“: "Kui ei räägita, järelikult pole olnud."

Kn

Jaga |