Taasiseseisvuspäeva ajalooline mõõde

KADRI MUST,      22. august 2001



Toompea võimul kulus kuus aastat, et tunnustada 20. augustit riigile ja rahvale tähtsa päevana. Alles tänavu tähistati esmakordselt seda päeva laialdaselt ja riiklikul tasemel. Taasiseseisvumispäev on olnud nii ajalooline lemmiklaps, kui hüljatud ja salatud orb.

Kümme aastat on ilmselt paras aeg, et üks sündmus kaotaks päevapoliitilise olulisuse ning omandaks seega ajaloolise mõõtme. 20. augustil 1991 vastu võetud otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest üle on vaidlused käinud aastaid. Alles 1998. aastal sai 20. augustile osaks tunnustamine riigipühana.

Kaks lähenemist ajaloole

Pikalt kestnud kemplemine tuleneb kahest erinevast lähenemisest Eesti lähiajaloos.
Kirjanduses käibib 1991. aasta augustisündmuste kohta kaks põhiversiooni - Rahvarinde ning Eesti Komitee oma. Nn eestikomiteelik ajalookäsitlus on alati tähtsustanud oma riigi taastamisel esimese olulise sammuna meie lähiajaloos 1992. aasta suvist põhiseaduse referendumi või Riigikogu töö algust 1992. aasta sügisel. Sellised käsitlused mõjuvad nagu ilma alguseta lood.

Algirdas Brazauskas: Olime juba enne augustiputshi iseseisvad. Õigem oleks küsida, millal meid ilma augustisündmusteta rahvusvaheliselt tunnustatud oleks. Vaid Boriss Jeltsin Venemaa presidendina oli meid poliitiliselt tunnustanud.

Eestikomiteelik suhtumine on läbi kooliõpikute ja rohkete raamatute saanud pea ametlikuks ajalookäsitluseks. Seal öeldakse, et Eesti iseseisvuse väljakuulutamine tugines kolmele sambale. Esiteks, riik taastati tänu õigusliku järjepidevuse kontseptsiooni järjekindlale järgimisele. Teiseks, ülemnõukogu otsuse vastuvõtmisel saavutati ajalooline kokkulepe Eesti ühiskonnas. Kolmandaks, selle juures oli oluline roll Eesti kodanikkonda esindaval Eesti Komiteel. 1991. aasta 20. augustile omistatakse üsna teisejärguline osa.

Iseseisvumine kui impeeriumi lagunemine

Rahvarindelik versioon leiab, et ei saa ära lõigata viitekümmet aastat, sest ka sel ajal tehti olulisi samme taasiseseisvumise tulekuks (seadused Eesti riiklikust staatusest, Eesti sümboolikast, Eesti valitsemise ajutise korra alustest, referendumi korraldamisest Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses, samuti Eesti Vabariigi ja Vene NFSV suhete aluste leping jm).
Luulekeeli öeldakse, et igas veetilgas peitub ookean. Paraku on seda raske näha. Eesti riigi taasiseseisvumine (nagu ka iseseisvumine) sisaldab endas impeeriumi kokkuvarisemise lugu. Võib ju öelda, et tuul purustas müüri ja see tuul kogus jõudu ka meie väljadel tuhisedes. Aga kõike juhtunut ainult meie koduste asjadega seletama hakata oleks naiivne. Meie suurus või küündimatus seisneb just selles, kuivõrd abitult või täiuslikult me suutsime ära kasutada ajaloo Suurt Võimalust. Eks hiljem on ikka meenutatud, et nii see pidigi juhtuma. Mõne jaoks kuulutas impeeriumi hukku perestroikaga pudelist välja lastud rahvarinnete kontrollimatu vohamine kogu impeeriumis. Teised ei saa siiani aru, mis juhtus.

20. augustist algas uus - oma riigi ülesehitamise avatud ja legaalne -- , kuid paljude aastate vaevarikast tööd nõudev etapp. Ühed poliitikud olid 20. augustil sündmuste keskel, teised rohkem kõrvalseisja või isegi kriitiku rollis, ja just selle põhjal kujunes välja ka nende suhtumine.
Sündmustest kõige lähemalt osa võtnud inimesed, 1991. aasta ülemnõukogulased, on sageli täheldanud lahknevusi Eesti viimase kümne aasta ajaloo kohta kirjanduses esitatu ning isiklikult ja vahetult kogetu vahel. Kuna neist päevist on säilinud äärmiselt vähe ametlikke dokumente, siis tagantjärele avaldatud meenutused kujutavad endist äärmiselt erinevaid lugusid. Ajaloolise tõe väljaselgitamise seisukohast on see äärmiselt kurb, sest nii tulevad välja vaid subjektiivsed rõhuasetused.

Ma võin vaid aimata

Minul jääb üle ainult ette kujutada aimata, milline erakordne tunne pidi neil inimestel olema, kui pärast kahte pikka päeva täis vaidlusi jõuti lõpuks iseseisvuse kinnitamise otsuseni. Rein Veidemanni äsjaavaldatud raamatus "Kusagil Eestis" on lõik päevikusissekandest 20. augusti õhtul. "Meil on vaja teha samm, mida oleme juba aastaid ette valmistanud. Meil ei ole enam valida. See valik on meie ees ja meil tuleb see nüüd teha. Nüüd või mitte kunagi. On ajalugu. Kõik ühes koos: ideaalid, võimalus ja tegu. Seisame tuleviku kõrval. Selle tume ja aimamatu sügavus ahvatleb ja kohutab mind. Aga nüüd astume üle selle läve, mõistku järelpõlved siis pealegi meie üle kohut või tänagu. Nüüd tuleb minna."
Aja pöördumatus teeb pöördumatuks ka ajaloo. Hilisemad sündmused on
varasemate järg ning mis tahes sündmuse ajaloolist kaalu mõõdab see, kui
kaugele ulatuvad tema tagajärjed. Nagu näha, 20. augusti tagajärjed on endiselt kaalukad.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)