Gert Gorsanov käib Georg Lurichi jälgedes

Eesti tänaseid paremaid rammumehi Gert Gorsanov sündis 6. detsembril 1981 Väike-Maarjas. Pikkust 179 cm ja kaalu 107 kg, biitseps 49 cm. Tema paremaid tulemusi: tõukamine parema käega 75 kg kolm korda järjest; kahe käega tõukamine 150 kg, kükkides 300 kg; lamades surumine 160 kg; kahe käega tõmme maast 290 kg.

Gert Gorsanov ootab mind oma kauni kodumaja uksel Antsla kesklinnas. Sümpaatse välimusega naeratav 26-aastane mees,  kelle igast liigutusest õhkub jõudu. Minu ettepanekule anda intervjuu jääb ta mõttesse ja ütleb, et ega ta jutumees eriti ei ole.

„Sina oled jõumees, aga mina olen jutumees, saame kaubale,“ pakun. Iga küsimuse peale mõtleb ta pikalt ja siis räägib rahulikult ning enesekindlalt.

Oled  sündinud Väike-Maarjas. Kuivõrd oled kursis, et sealt on pärit meie ajaloo kuulsaim maadleja ja rammumees? Kas Lurichi vaimu on ka sinus? Külamehed ütlevad eriti tugeva mehe kohta, et tema soontes voolab Lurichi veri.

Olen tõesti seal sündinud. Kui olin 10-aastane, kolisid mu vanemad Otepääle, kus lõpetasin põhikooli, ja edasi tulin juba Võrumaale Antslasse. Alustasin iseseisvat elu, õppides Antsla kutsekoolis, mille lõpetamise järel jäin ehitajana siia töötama. Ehitasin endale maja ja nüüd olen siin juba pikalt.

Lurichi vaimu kohta ma ei tea, kas seda just minus on, aga huvi jõualade vastu oli juba varajasest lapsepõlvest olemas. Mingi sisemine tahe suunas mind jõualadega tegelema. Olen käinud Väike-Maarjas iga-aastasel Kange Rammumehe võistlusel. Rammumehe-võistlus on Georg Lurichi sünniaastapäeval ja selle võistlusega algab rammumeeste hooaeg. Olen korra ka sel võistlusel võitnud – 2007. aastal. Väike-Maarjas on hea võistelda, sest mind võetakse seal alati hästi vastu ja elatakse kaasa – selline tunne, nagu oleks veel oma küla poiss.

Kas sind suunas keegi, andis nõu, et peaksid just selle alaga tegelema, ja kas sul oli ka keegi eeskujuks sel spordialal?

Ei suunanud keegi. Varajases nooruses tegelesin viis aastat džuudoga, noorteklassis olin päris edukas: Aga lõpuks tundsin, et see ala mind enam ei võlu, ja siis alustasin ise jõutreeninguid. Treenerit mul ei olnud, ise oma peaga mõtlesin harjutusi, ja nii see algas. Treenisin tol ajal neli korda nädalas. Esimesel võistlusel kaalusin ainult 79 kg. Eeskujuks oli siis maailmas tuntud poola rammumees Pudzianowski, kes tundus mulle siis nii kättesaamatu ja tugev. Eriti meeldis tema siiras võidurõõm.

Mitu korda nädalas harjutad? Kas keegi sind selle tegevuse juures nõustab? Kas jooksed kohvritega, millest üks kaalub 120 kg, seega kahes käes 240 kg, ümber maja?

Talvel treenin nädalas seitse korda, üks treening kestab kaks tundi. Suvekuudel teen trenni kolm kuni viis korda nädalas. Üritan suvekuudel kepikõnniga natuke südant turgutada. Muidu ei teki edasiminekut, kui ainult rauda tirid. Põhiliselt harjutan oma treeningsaalis. Nädalas korra käin Meelis Pungitsa juures Võrus harjutamas – seal on kõik vahendid meie ala jaoks olemas. Tõstmistehnikat harjutan Tartus endise kuulsa treeneri Aarne Heinlaiu juures.

Oled tänapäevaste rammumeeste kõrval siiski suhteliselt lühike ja kaal jääb ka väheseks. Kuidas ise tunned, kas saad nende meestega hakkama?

Tugevamad rammumehed on kusagil ikka üle 180 cm pikad ja kaalugi neil omajagu – 140 kg ja enamatki. Minu pikkusega pole eriti hullu, aga kaalus kindlasti jään neile tugevasti alla. Eesti tänaseid paremaid vaadates –  kui Andrus Murumets on 188 cm pikk ja kaalub 148 kg ning Tarmo Mitt peaaegu kaks meetrit ja kaal ka sealkandis kui Murumetsal, siis ega kerge nendega võistelda ei ole. Pean lihtsalt rohkem treenima ja endaga vaeva nägema, et nendega samal tasemel olla. Eestis olen ikka seni teistega  hakkama saanud. Välismaal võistlen seni kuni 105-kiloste meeste hulgas.

Oled juba pikka aega võistelnud. Kui mälu mind ei peta, siis alustasid päris noore mehena, 17-aastaselt. Millised on su paremad tulemused ja kas eesmärk, kuhu sel alal jõuda, on olemas?

Jõutreeninguid alustasin 15-aastaselt ja võistlema hakkasin mõned aastad hiljem. Kaal oli kerge ja ega mul esialgu eriti edu ei tulnud. Kiirusaladel, nagu kohvrikandmine, siiski hakkas edu tulema. Sõrmed on minul tugevad ja kive tõstan ka hästi. Väiksemaid võite hakkas Eesti pinnal tasahiljukesi ikka tulema. Parim võistlus oli 2006. a. Eesti Rammumeeste meistrivõistlused, kus saavutasin kolmanda koha. Täna tegeleb tõsiselt selle alaga 15–20 meest, siis oli see minu jaoks hea tulemus ja teistele üllatus. Eelmisel aastal võistlesin Maailma Rammumeeste 105 kg meeste hulgas Hiinas, kus tulin maailma parimate hulgas kuuendaks. Üldse oli kohale kutsutud 15 selle ala parimat.

Tänavu võistlesin juba Ukrainas, kus tulin 105 kg meeste hulgas kolmandaks. Paaris-rammumehevõistlustel koos Vastseliina mehe Meelis Pungitsaga (31-aastane, 178 cm ja 126 kg) oleme kaks korda Eesti meistriks tulnud; viimati paar nädalat tagasi. Käisime temaga koos Eestit esindamas Lätis Balti meistrivõistlustel, kus jäime viiendaks; Venemaa võitis. Nüüd valmistume meeskondlikuks võistluseks Baltimaade rammumeeste meistrivõistlusteks; olen esindatud neljases meeskonnas.

Eluunistus on tulla kuni 105 kg meeste hulgas MAAILMAMEISTRIKS.

Kuidas Eesti spordiametnikud suhtuvad teie ettevõtmistesse ja kas raha eraldatakse – tühi kott ju püsti ei seisa, eriti jõumehe kott?

Esialgu suhtuti meisse kui laadaesinejatesse, aga pikapeale hakkab suhtumine muutuma, sest Andrus Murumets ja Tarmo Mitt võistlevad Rammumeeste MK-etappidel ja on seal saanud kõrgeid kohti, mis Eestile igati au toonud ja meid nähtavaks teinud sellel alal.

Kõik tuleb siin maailmas raskelt kätte – enda tõestamine on päris keeruline ja pikaajaline. Enda huvide paremaks kaitsmiseks olemegi loonud Eesti Professionaalsete Rammumeeste Ühingu. Panime Eestis käima Rammumeeste karikavõistluse, kus kolme etapi tulemusena saavad finaali kuus meest, lisaks Murumets ja Mitt, kes siis selgitavad omavahel Eesti Rammumeeste karikavõitja. Ühingut juhib viieliikmeline juhatus, kuhu ka mina kuulun. Raha paneme põhiliselt ise ja meie sõbrad ning nende sõbrad. Rahadega meid senini väga rõõmustatud pole, loomulikult ootame meid toetavaid sponsoreid. Loodame mõistvat suhtumist just nendelt vanadelt tegijatelt, kes ise jõualadega tegelnud.

Teed kõvast trenni, seega vajad ka kõva toitumist. Kas rahakott peab vastu ja kas mingit, sportlaste keeles, „kama” ka manustad?

Raha läheb toidule kuus 8000 krooni ja toidulisanditele kulub 3000 krooni – nii et 11 000 krooni kuus. Võistlustel käimine võtab veel oma osa. Nii et päris kallis spordiala, aga kui ta sinule meeldib, siis teed rõõmuga. Suvel korraldatavad paljud ettevõtlikud inimesed rammumeestevõistlusi ja sealne auhinnaraha on mõnetigi kopsakas, mis aitab kulutusi igati vähendada. Olen mõelnud sellele, et ka vanaduspäevil tuleb pikalt elada, ja seega „keemiat” ma ei pruugi.

Nagu eelnevalt kuulsime, kulub sul palju raha toidule ja võistlustelkäimisele,  loomulikult ka oma pere kulutused. Kust raha teenid ja kas perele jaoks aega jääb?

Mul on  Antslas endanimeline spordiklubi, kus saavad inimesed treenida nii päeval kui ka õhtusel ajal; ise olen ka juhendaja. Käijatest puudus ei ole, seal käib nii naisi kui ka mehi. Saab sauna nautida ja solaariumis käia. Antslas on mul veel autopesula. Abikaasa töötab Pokumaa Sihtasutuse juhatajana. Saame kuidagi hakkama. Olen hea isa – peres on kaks poissi. Abikaasa toetab alati minu püüdlusi spordivallas.

Oled Keskerakonna liige ja ühtlasi Antsla osakonna esimees. Kas valimisteks juba valmistud?

Pean ausalt tunnistama, et hetkel olen tagasihoidlik olnud, aga sügisel läheb tõsiseks tööks. Spordimehed niisama sõnu ei loobi. Saame hakkama.

Pidage tervisest lugu! Saage kõik terveks ja tugevaks! Ei siis pruugi meil niipalju haigemajasid, vaestemajasid, vangimajasid, ka kõrtsisid ning sellesarnaseid asutusi rahva kulul ülal pidada.

Georg Lurich 1910. a.

TOOMAS PAUR

Jaga |