Riigi eluküsimus – tööpuudus

Ennustatakse pikaajalist majanduse taandarengut ja töötust. Töötuid toodab juurde negatiivne riigieelarve (Ansipi valitsuse kohutavad kärped! Ja neid tuleb kindlasti veel). Samuti ootavad tööandjad pikisilmi 1. juulit, mil kehtima hakkab uus töölepinguseadus, mis muudab tööealiste koondamise tunduvalt lihtsamaks. Siis lüheneb koondamisest etteteatamise aeg ja vähenevad koondamishüvitised. Kui lisada  pikaajalised ja mitteaktiivsed töötud, on meil töötus tunduvalt suurem kui ametlikud näitajad.

Valitsus pole praktiliselt midagi teinud töötute järsu juurdekasvu pidurdamiseks. Tööotsijate abistamine Tööturuametis ei kannata kriitikat. Juba ainult arvelevõtmiseks on järjekorrad mitmepäevased, rääkimata ümberõppe või töökoha pakkumisest. 

Lausparempoolne valitsus pole tööhõiveprobleeme väärtustatud, ja ega parempoolsed seda suudagi. Oleme aktiivse tööpoliitika mõõtskaalal Euroopas kõige viimased. Euroopa keskmisest jääme maha 10 korda!  Ja ka sellest rahast, mida oleme oma riigis tööturupoliitikale kulutanud, on kaks kolmandikku tulnud Euroopast.

Töötul tuleb koolitust oodata pool aastat kuni aasta. Süsteem on kohmakas. Koolitused on lühikesed ja suunatud võitlusele tagajärgedega, s.t nendele, kes on töö juba kaotanud. Meie täiend- ja ümberõpe on müüt, sundpuhkajate olukord troostitu. Meie ettevõtjad panevad töötajate koolitusele oma tuludest kümme korda vähem raha kõrvale kui Euroopa ettevõtjad.

Hiljuti avalikustatud inimarengu aruanne tõdeb, et meie elukvaliteedi parandamiseks tuleks suurendada esmalt tööhõivet ning juurdepääsu tervishoiule ja haridusele. Just haridust toetavale seisukohale jäid muide ka eelmisel nädalal ETV Foorumis esinenud majandusteadlased. Valitsus aga ei kuula ju kedagi. Meie kärbeteloogika lähtub hoopis ministeeriumidevahelisest poliitilisest tasakaalust. Praegu ei aitaks ka enam tööturumeetmete rahastamise suurendamine, sest tööjõu nõudlus on drastiliselt langenud.

Töötuse kiire kasvu kõrval jäävad mõistmatuks Tööandjate Keskliidu, riigikontrolöri, pangandustegelaste, mõne poliitiku jt korduvad üleskutsed tõsta pensioniiga. Uuringud näitavad, et kuni 2018. aastani ei vaja me lisajõude, sest tööturule jõuab „laulva revolutsiooni“ lastebuum. Meil pole ju inimestele tööd pakkuda. Kui aga üleskutse taga on plaan kärpida sotsiaalkulutusi, siis eestlase keskmine eluiga on ligi 20 aastat lühem kui kõrgeltarenenud riikides. Ja et Eesti mees elab haigusteta keskmiselt vaid 49,4 aastat, Euroopa Liidus 60 aastat ja Rootsis ligi 70 aastat. Eesti on selles vallas koos Läti ja Leeduga Euroopa viimased ning maailmas 90. kohal. Pole mõtet tuua näiteks Soomet, kus pikendatakse pensioniiga, sest seal elatakse keskmiselt 79 aastani. 

Euroopas on pensionile minek seotud keskmise elueaga. Kui Eesti tõesti kavatseb pensioniiga teerulliga tõsta, siis tegelikult minnakse juba täna ettenähtud ajast kolm aastat varem pensionile – eelpensionäre on meil ligi 15 000, töövõimetuspensionäre ligi 72 000. Ei hooli Eesti vaestest, haigetest, töötutest ega vanuritest! Mida kauem lausparempoolsed võimul on, seda hullemaks läheb, sest riiki tehakse ju aina õhemaks. Ja riik lükkab aina rohkem probleeme enda pealt ära.

KESKMÕTE: Meie elukvaliteedi parandamiseks tuleks suurendada esmalt tööhõivet ning juurdepääsu tervishoiule ja haridusele.

MARIKA TUUS, Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige  

Jaga |