Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Sotsiaaldemokraatiale tagab usalduse vaid töölisklass

AARNE RUBEN,      24. märts 2004


Diskussioon Jaan Kaplinskiga

Jaan Kaplinski ringkiri levis Internetis ja mööda e-postkaste. Kõigile, kes sellele alla kirjutasid, tehti ettepanek astuda sotsiaaldemokraatide erakonda, kuhu läks ka kirja autor. Sain aru, et ettepanek ei ole piisavalt tõsine ja ma ei kirjutanud sellele alla, kuigi mulle see spetsiaalselt saadeti.


Vaidleksin vastu Jaan Kaplinskile, kes leidis, et Eesti on teelahkmel ja peab valima sotsiaaldemokraatliku arengumudeli. Neid arengumudeleid on kahtlemata palju, kuid esialgu muust.
Jaan Kaplinski ringkiri levis Internetis ja mööda e-postkaste, kõigile allakirjutanutele tehti ettepanek astuda sotsiaaldemokraatide erakonda, kuhu läks ka kirja autor. Sain aru, et ettepanek ei ole piisavalt tõsine ja ei kirjutanud sellele alla, kuigi mulle see spetsiaalselt saadeti.

Sotsiaaldemokraadid - töölised või luuletajad?

Kiri oli esialgu aadressil www.sotsiaaldemokraadid.ee. Sotsiaaldemokraatlik liikumine on eelkõige töölisliikumine ja muidugi pole sellest katki midagi, kui ka mõni luuletaja soovitab pöörduda nende ideede poole. Siis tekivad aga liialt teravad zhanripiirid: pole täpselt teada, kas tegu on luuletaja ulmelise mõttelennu või millegi muuga. Iga sõnum sõltub ka sellest, kes räägib. Kui töölised oleksid ise kirjutanud sellise pöördumise, siis oleksid ka paljud rõõmuga alla kirjutanud.
Sotsiaaldemokraatlik sõnum on sotsiaaldemokraatlik ainult siis, kui selle peale tulevad töölised, kui see tuleb rahva hulgast. Asjal on kaalu vaid sel juhul, kui selle pöördumisega tulevad välja proletariaadi esindajad. Võibolla tuleb mõni neist otse töökojast või vabrikuliini tagant; nad tulevad spontaanselt, nad on rahulolematud praeguse aja ja oludega. Pole ju liigne otsida välja mõni vana tehaselipp, jagada möödujaile punaseid nelke jms. Milleks peab tööliste esindus pöörduma oma mõtete väljendamiseks prominentsete kirjanike poole?
Kas võrrelda hr Kaplinskit Sartre´iga, kes vaid kolmkümmend neli aastat tagasi jagas Pariisi tänavail ajalehte La cause du people? Seda väljaannet trükiti tulipunaste tähtedega, sellel leidusid Mao portree ning sirp ja vasar. Sartre oli ise peatoimetaja, kuid jagas uulitsal seda väga andunult. Ta tahtis ise olla lehemüüja, ise olla lihtne inimene, vend vendade seast. Nõnda venis tema proletaarlasekogemus vähemalt mõne tunni pikkuseks. Muidugi ei uskunud paljud teda sellegipoolest ja võtsid kirjaniku sõnumi vastu tüdimusega.
Meie ei lähe seda teed. Olid teised ajad. Kuid usun, et Kaplinski pöördumisele, milles iseenesest leidus ju väärt ideid, oleks oma käe alla pannud palju rohkem inimesi, kui asja algatanuksid töölised ise. Nemad oleksid ehk pakkunud ka programmi, kuidas kriisiolukorrast välja tulla. Pole ju mõtet lihtsalt midagi kirjutada, vaja oleks lahendusi ja Eesti ajalugu näitab, et varem on töölisklass suutnud neid anda.

Kuidas alamkihid tegelikult elavad?

Teine küsimus on selles, kas Eesti sotsiaaldemokraadid on ikka õiged sotsiaaldemokraadid. Kas me saame sotsiaaldemokraatide ajalehest teada, kuidas alamad kihid tegelikult elavad?
Muidugi, samalaadne partei oli ka esimese Eesti Vabariigi ajal ja sellelgi parteil oli oma väljaanne. Kuid siis oli hoopis teine asi: tööline pidi kindlasti tundma, et see on just tema häälekandja. Seal oli teda huvitavat faktoloogiat. Näiteks lasti "sõjariistade tehasest" Erik 1921. aastal 22 töölist lahti. Nüüd siis leppisid töölisjuhid kokku, et samas tööstusharus toetavad kõik töötajad lahtilastuid streigiga, need aga, kes edasi töötavad, pannakse teiste poolt boikoti alla. Ent 20 Ilmarise töötajat jätkasid siiski tööd ja neid karistatigi boikotiga. Ja muidugi informeeris sellest kõigest vasakpoolne ajakirjandus. Tänapäevasest sotsiaaldemokraatide ajalehest saame vähe teada streikidest, veel vähem boikottidest. Sellele kriitikale võiks vastata, et kaasaegsel töövõtjal on hoopis teine taktika, streigid on muutunud tunduvalt marginaalsemaks nähtuseks. Kõige enam on juttu olnud õpetajate streigist, kuid siinkohal peaks kindlasti oma sõna sekka ütlema.

Õpetajal ei ole streigiõigust

Õpetaja ei ole tööline, temal ei ole õigust streikida. Millist eeskuju annab õpetaja lapsele, kui ta tööle ei ilmu? Kui meditsiiniõde streigib, siis tema patsient sureb. Kui aga ükski pedagoog tööle ei ilmu, mida siis teevad lapsed? Nad lähevad kooli taha suitsu tegema, mõni joob ennast täis ja mõni läheb koju magama. Neljanda-viienda klassi õpilased kükitavad maha ja hakkavad üksteise kullakarva kleepse võrdlema või siis (juhul kui klassi pääsevad) korraldavad kollektiivse spiritistliku seansi. Igal juhul on anarhiat lausa selja ja sülega, mingit korda pole ja ei maksa arvata, et see lapsele meelde ei jääks. See poetab tema hinge distsiplineerimatuse idu, kõikelubatavuse tunde, ta ei saa sellest lahti ja kunagi karistab teda selle eest elu.
Õpetaja võib oma eesmärkide eest seista teisel viisil. Ta võib oma muredest kirjutada ajakirjanduses, pidada hoiatavaid loenguid jne. Muidugi ei langeta ta oma otsuseid kogu Eesti ühiskonna kohta, ei ütle, et kogu Eesti on teelahkmel või et parempoolsed parteid soovivad üle parda heita kogu sotsialistliku pärandi. Õpetaja kui sügavalt haritud inimene võib oma mured rahvale n-ö söödavaks teha näiteks eriti loetavas romaanis, mis lahendaks ühtlasi ka tema rahaprobleemid. Kuid streikiv õpetaja ei ole õpetaja, selleks annab ta lapsele (kes kõigist asjadest veel päris hästi aru ei saa) halba eeskuju.

Usaldus sotsiaaldemokraatide vastu kadus Pärnojaga

Rahva usaldus sotsiaaldemokraatide vastu on paljuski kadunud. Kõik algas sellest, et praegune sotsiaaldemokraat Mihkel Pärnoja allkirjastas lepingu, mille eest tasuti riigi rahakotist hiigelsumma välismaisele konsultatsioonifirmale, kes nõustas Eesti raudtee erastamise ja aktsepteeris valenime all esinevaid tagaotsitava staatuses pakkujaid. Kas peab siis valija usaldama nende meeste parteikaaslasi, kes mängisid kümneid miljoneid ei tea kuhu, teostades ülihämarat erastamisskeemi?
Ei pea ju.

Usun, et Kaplinski pöördumisele, milles iseenesest leidus ju väärt ideid, oleks oma käe alla pannud palju rohkem inimesi, kui asja algatanuksid töölised ise. Nemad oleksid ehk pakkunud ka programmi, kuidas kriisiolukorrast välja tulla. Pole ju mõtet lihtsalt midagi kirjutada, Eestile oleks vaja oleks lahendusi.

Viimati muudetud: 24.03.2004
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail