Hardo Aasmäe Sirbis: "Valitsus on rahva ammu maha jätnud."

Aasmäe meenutab esmalt briti kirjaniku William Somerset Maughami esseekogumikku „Rangelt isiklik". „Kui jälgida Eesti olusid, tundub Maughami 1942. aastal kirjutatu võrdlemisi tänapäevane ja vaimu ergutav. Kuigi Eestil ei ole praegu selget sõjalist välisohtu, on ühiskonna lagunemise ja süveneva poliitilise kriisi märgid kahtlaselt sarnased Prantsusmaaga 1939. aastal," kirjutab Aasmäe.

Ülemkihtide kahepalgelisus

Aasmäe toob välja, et Prantsusmaa lüüasaamise põhjused 1940. aasta kevadel polnud Somerset Maughami meelest mitte niivõrd relvajõududes, kuivõrd ühiskonnas eneses. Kirjanik pidas Prantsusmaa alistamist seaduspäraseks ja võimalikku püsimajäämist pigem imeks.

„Prantsusmaa jõukate kihtide ja valitsevate ringkondade võõrandumine ja ülbe suhtumine kodanikku viisid 1940. aastaks olukorrani, kus paljude tavakodanike jaoks oli patriotism ja kodumaa kaitsmine vaid sõnakõlks, mis kehtis vaid rikaste vara kaitseks. Tulemuseks oli lootuse purunemine, et välisohu korral prantslased jätavad omavahelised nägelused ja asuvad oma maad üksmeelselt kaitsma. Paraku oli ühiskonna lagunemine jõudnud liiga kaugele. Paljudele tavakodanikele tundus see võõra sõjana, sest jõukad kihid püüdsid sõjaeelarvest ehk riigi ja rahva käest omakasu kohe kätte saada," avab Aasmäe ajaloolist tausta.

„Tavakodaniku pettumusele andis veelgi hoogu ülemkihtide kahepalgelisus. Osa jõukatest kihtidest arutles küüniliselt võimalikke ärilisi paremusi natsi-sakslaste valitsemise all. Paljud ministrid olid küündimatud. Tagandatud ministrid sepitsesid valitsuse vastu kõikvõimalikke väiklasi intriige ja nende suhted vaenlasega olid teinekord riigireetmise piiril. Naised ja armukesed, kellel puudus igasugune vastutus parlamendi ees, sekkusid skandaalselt tipp-poliitikasse nagu Prantsuse kuningriigi õukondlased." Mitmed ametiisikud, kaasa arvatud sõjaväe ülemjuhataja, olid ametis tänu oma poliitilistele sidemetele, mitte väejuhioskustele -, avab Aasmäe Prantsusmaa minevikku.

Ehmatavad sarnasused

Prantsusmaal toimunu taustal näivad Aasmäele Eesti olud tuttavlikud. „Tavakodanik on pettunud, sest elujärg ei parane. Kahjuks ei saagi paraneda, sest majandus ei teeni meil inimese huve, vaid inimene on kujunenud monopolistliku majanduse üheks hammasrattaks," tõdeb Aasmäe.

Tema sõnul on meie ühiskond antud välis- ja kodumaiste monopolide võimutseda. Monopolid võtavad turult ära iga liigse Eestisse tekkinud euro ja viivad selle võimaluse korral Eestist välja. Meie keskmise ja väikeettevõtluse kidumine muudab aga peaaegu olematuks konkurentsi, mis arenenud riikides aitab hoida kodanike kulusid vaos, loob töökohti ja aitab rikkust hoida riigi sees.

„Valitsus on rahva ammu maha jätnud, põhjendades seda õhukese riigi sekkumatusega ühiskonna asjadesse. Tagajärjeks on ennast imetlev ja oma asendamatusse uskuv mugavusvalitsus, kus vähemalt pooled ministrid ei saa ilmselgelt oma asjadega hakkama. Nad ei tunne piisavalt oma valdkonda, silmaring on ahtake ja haridus puudulik. Juhtametitesse määratakse raskelt haigeid inimesi, kes esimese suurema katsumusega hakkama ei saa," arvab Aasmäe.

Tema sõnul ei puuduta asi ainitiselt füüsilisi tõbesid. „Mantrana korrutatakse riigi rahaasjade korrashoidu, mis on enesepettus. Avalikust eksitamisest rääkimata. Rahaasjad on korras vaid ametkondlik-bürokraatlikust vaatepunktist lähtudes. Riigieelarve on meil tasakaalus vaid kohalike eelarvete hääbumise arvelt. See taastumatu tagavara saab ühel päeval otsa," hoiatab Aasmäe.

Ta meenutab Sirbi lugejatele, et kuigi riigivõlg on olematu ja see on rahandusministeeriumile igavesti mugav äraolemine, on meie majandus siiski kõrini võlgades ja seda aastase SKT jagu. „Riik on võlavaba, kuid rahvas on võlas ja lahkub välismaale Eesti võlgu maksma. Riik võib rahvusvaheliselt osa võlgu korstnasse kirjutada, rahvas ja ettevõtted maksavad kõik ära täie rauaga. Selles olukorras kaob inimestel lootus. Riigil puudub toimiv arengukava ja siht. Kitsa poliitilise kliki ülbus ja karistamatus hakkab ületama igasuguseid piire," kirjutab Aasmäe.

President tegeleb kõrvaliste asjadega

Hardo Aasmäe sõnul meie vaene riik ärpleb, rahvusvaheliselt toetades Eestist jõukamaid riike. Rahandusminister peab kõiki kaabakateks.

„Erakonnad on muutunud riigierakondadeks, mida ühest otsast rahastatakse riigieelarvest ja teisest otsast ühiskonna kõige hämaramatest kihtidest kilekottide, rahapesu ja riigivargusega. Itaalia kohtu poolt vaadates on üks kaunikõlaline Eesti erakond ühes reas Comorra, 'Ndrangheta või Cosa Nostraga. Vahe on vaid selles, et Itaalias tuleb neil salaja ära osta parlamendisaadikuid ja ministreid, meil on erakondadel täiesti seaduslikult omad parlamendiesindused ja ministrid," võrdleb Aasmäe.

„Riigis on kümmekond suurt valdkonda, mis on täiesti käest ära. Alates rahandusest ja pangandusest, lõpetades usuelu korraldusega. Mingeid olulisi märke olukorra kogu tõsiduse mõistmisest veel näha ei ole. Vabariigi president tegeleb kõrvaliste ja ebaoluliste asjadega, tehes aeg-ajalt asjatundmatuid üldisi avaldusi. Piirileping Venemaaga, mis annab ära 1000 ruutkilomeetrit Eesti NSV aegset mereala ja millega eksitatakse seadusandjat ja kõrgema võimu kandjat, on reeturlikkuse piiril," märgib Aasmäe.

Visionääri hinnangul Eesti praeguses võimueliidis neid, kes ühendaksid Eesti inimesi ühiselt raskustele vastu seisma, küll näha ei ole.

Kn

[esiletõste]   Hardo Aasmäe: „Tavakodanik on pettunud, sest elujärg ei parane. Kahjuks ei saagi paraneda, sest majandus ei teeni meil inimese huve, vaid inimene on kujunenud monopolistliku majanduse üheks hammasrattaks. Ühiskond on antud välis- ja kodumaiste monopolide võimutseda, mis võtavad turult ära iga liigse Eestisse tekkinud euro ja viivad selle võimaluse korral välja."

Jaga |