Riigikontrolör Alar Karis tekitas furoori

Avaldame riigikontrolöri pikast ettekandest mõned mõtted.

* Peaksime Eesti riigi kestlikkuse nimel vaatama, mida me tegelikult peaksime tegema, mida võime tegemata jätta ning mida saaksime teha teisiti, otsides julgeid ja originaalseid, kuid samas mõistlikke ja töötavaid lahendusi.

* Eelarve täitmise aruande esitusviis on aastast aastasse muutunud ega võimalda lugejal jälgida, milline on olnud riigieelarve kasutuse dünaamika. Neile probleemidele on pühendatud ka meie punaste kaantega aruandes terve peatükk.

Siin tuleks võtta ette olulised muutused - riigi majandusaasta koondaruandes on vaja senisest rohkem ja oluliselt selgemalt esitada infot eelarveraha eest ellu viidud tegevuste kohta. Öelda, milleks antud raha kulutati ja mida selle eest saavutati. Ja ka seda, mis jäi saavutamata ja miks. Ja selle info esitamine Riigikogule tuleks tuua siit hilissügisest kevadesse. On raske uskuda, et meie, eesrindlik e-riik, seda ei suuda.

* Kevadel, kui olin siinsamas riigikontrolöri kandidaadina, rõhutasin teie ees kõneldes, et Riigikontroll peaks vaatama minevikku sedavõrd, kui see on vajalik tulevikku suunatud otsuste tegemiseks. Riigikontrolli tänavune aastaraport on koostatud just seda toonast mõtet silmas pidades. See räägib palju kallimast riigi varast, kui nõuetekohaselt soetatud ja säilitatud sidetehnika või masinapark. See kõneleb Eesti riigi ja inimeste käekäigust majanduse ja riigi rahanduse oleviku ja tulevikusuundumuste valguses.

* Aga millised on need Eesti elu näitajad, graafikud ja mõõdikud, mida valitsus eraldi ei rõhuta? Kui riigijuhid ütlevad, et Eesti majandus ja rahandus on suurest majanduskriisist hästi välja tulnud, siis kas see edu on jõudnud ka Eesti inimesteni?

Kui eesmärgiks on olnud, et inimeste jõukus kasvab ja läheneb keskmise eurooplase omale, siis kas see on sündinud? Kui head on meie inimeste eneseteostusvõimalused? Ja mis siis ikkagi ootab meid ees juba lähikümnendil?

Eesti riigi rahanduse n-ö suured näitajad teevad ilmselt kadedaks nii mõnegi riigi rahandusministri. Me oleme, Euroopast vaadates, kriisist hästi välja tulnud, majanduses loodu ületab buumiaja toodangumahte ja ekspordinäitajad on rekordilised.

Seega on paslik küsida, kas ka Eesti inimese eluolu on võrreldes muu Euroopaga märgatavalt paranenud. Eesti inimeste toimetulekut analüüsides ilmneb paraku, et hoolimata riigi rahandusele ja majandusele omistatud edust ning rahvusvahelisest tunnustusest ei ole see edu mitmeski mõttes paljude Eesti inimesteni jõudnud.

Jah, rahvusvaheline statistika näitab, et meie inimeste ostujõud on enam-vähem samal tasemel mis kuus aastat tagasi. Seevastu hinnad on kasvanud viimastel aastatel Euroopa keskmisest tunduvalt kiiremini. Kokkuvõtvalt - kui Eesti hinnad on Euroopa keskmisele kiiresti järele jõudnud, siis eestlaste ostujõud mitte.

* Samalaadsed mured on meil ka riigisiseselt. Harjumaa on ainus maakond, kus inimesed saavad Eesti keskmisest kõrgemat palka. Harjumaa on ainus maakond, kus SKT elaniku kohta ületab Eesti keskmise. Ja Harjumaa on maakond, kus tegutseb 62% Eesti kõikidest aktiivsetest ettevõtetest. Ning Harjumaa on see maakond, kus luuakse kaks kolmandikku Eesti ekspordist.

Regionaalsed erinevused sissetulekutes tähendavad ka suuri erinevusi inimeste toimetulekus. Vaesuses elavate inimeste hulk on piirkonniti väga erinev. Kui Harjumaal elas 2011. aasta seisuga suhtelises vaesuses ca 10% elanikkonnast, siis Kirde-Eestis 30%. Neljas Eesti maakonnas elab suhtelises vaesuses veerand või rohkem inimestest.

* Ühiskonnas on üha enam tajutav ootus, et majanduskriisi rängimal ajal ilmutatud kannatlikkus ja kasinus konverteeritaks käegakatsutavaks elujärje paranemiseks, ja seda mitte ebamäärases kauges tulevikus, vaid lähiaastatel. Peab aga nentima, et riigi olukorra hüppelist paranemist on ka kaugemas tulevikus keeruline näha.

Pigem seab tööinimeste lahkumine ning rahvastiku vähenemine ja vananemine Eesti arenguteele täiendavaid väljakutseid ja riske.

* Esmalt - enamik riigi tulusid on ette broneeritud. Valdav osa riigieelarve kuludest on sellised, mis on seadusega ette määratud või muul moel fikseeritud. Need on kulud, mida riik peab rahastama oma kohustuste täitmiseks ning mis üldjuhul ei toeta riigi konkurentsivõimet. Selliste fikseeritud kulude osakaal on riigieelarves pidevalt kasvanud, on kasvanud kiiremini kui riigi tulud.

Kui sel aastal võtavad fikseeritud kulud riigieelarvest 74%, siis aastal 2017 juba 77%.

Fikseeritud kuludest suurima osa moodustavad sotsiaalkulud ehk raha, mis läheb pensionide, ravikindlustuse, peretoetuste jms tarvis ning mis võtavad riigieelarvest juba pea poole.

Ometi on isegi muu Euroopaga võrreldes madalad sotsiaalkulud Eesti riigieelarvele suureks koormaks. Pensionid on kasvanud viie aastaga mõned kümned eurod, kuid sotsiaalmaksu laekumisest nende maksmiseks ei piisa.

Kui käesoleval aastal pidi riik pelgalt pensionide maksmiseks leidma muudest tuludest juurde ca 370 miljonit eurot, siis 2017. aastal tuleb selleks leida juba ca 500 miljonit. Uuringute järgi ei ole Eesti pensionikindlustuse süsteem praegusel kujul jätkusuutlik.

Rahvastiku vananemise ja majanduskriisi mõjude leevendamiseks on mitmed riigid kasutusele võtnud automaatsed kohandumismehhanismid. Selle pika termini taga peitub võimalus kohandada pensionisüsteemi vastavalt rahvastikuprotsesside näitajatele, mitte poliitilistele teguritele.

* Ka ei pea analüütikud kestlikuks Eesti tervishoiusüsteemi. Tervishoiukulud on samuti aasta-aastalt kasvanud, olles riigieelarve üheks suuremaks kuluartikliks, kuid arstiabi kättesaadavus on vaatamata sellele halvenenud.

Rahandusministeeriumi prognoos näitab, et Euroopa Liidu toetusteta saaksid 2016. aastal pea kõik riigi tegevusvaldkonnad, välja arvatud sotsiaalvaldkond, vähem raha kui käesoleval, 2013. aastal.

Ilmekas näide on riigi investeeringutega toimuv. Valitsemisalade investeeringud riigieelarvest koos eurorahaga vähenevad 2015. aastaks, võrreldes käesoleva aastaga ligemale kaks korda: laias laastus 670 miljonilt 300 miljoni euroni.

* Märkimisväärne on, et 2012. aastal suunas Eesti riik omatuludest investeeringuteks neli korda vähem raha kui sügaval kriisiaastal 2009. Sõltudes investeeringute puhul suuresti eurorahast, kujunes Eestis olukord, kus osas riigi arengukavadest ei keskendutud mitte valdkonna terviklikule arendamisele, vaid probleemidele, mida oli võimalik lahendada Euroopa Liidu tõukefondide abiga.

Kas seda kõike ka tegelikkuses vaja oli? Kas oleksime kõike seda teinud, kui me oleks selle pidanud maksma n-ö oma rahast?

* Eesti on ka üks kiiremini väheneva ja vananeva rahvastikuga riik Euroopas. Pärast iseseisvuse taastamist on loomulik iive olnud positiivne vaid ühel aastal. Alates 2016. aastast hakkab Eesti tööhõive paratamatult langema, sest tööjõuturule siseneb viiendiku võrra vähem inimesi, kui sealt vanuse tõttu lahkub. Suureneb töötava rahvastiku koormus mittetöötavate inimeste ülalpidamisel.

Rahvastiku vähenemine ja vananemine toob kaasa lisaraskusi riigi majandusele ja rahandusele. Ettevõtjad peavad teenima endale ja riigile tulu vähemate töökätega. Samal ajal suureneb surve riigieelarve kulude, eelkõige sotsiaalkulude kasvuks.

Meie ees seisab küsimus, kust saada raha riigi pidamiseks 10, 20 ja 30 aasta pärast. Millist avalikke ülesandeid täitvat ja teenuseid pakkuvat riiki suudavad meie vähenevad töökäed ülal pidada? Küsimus on ka, kuidas tekitada riigieelarvesse juurde n-ö uut raha, millega riiki arendada.

* Sarnaselt keskvõimuga on probleemide ees kohalikud omavalitsused. Eesti omavalitsuste praeguse rahastamissüsteemi tõttu on omavalitsused rahvastikumuutuste suhtes haavatavamad kui riigi ehk keskvalitsuse tasand.

Seda näitab ilmekalt riigi ja omavalitsuste tulude juurdekasvu võrdlus. Kui riigi tulud on kümne aastaga kolmekordistunud, siis omavalitsuste tulud on kahekordistunud.

* Ma olen kuulnud öeldavat, et kohalikud omavalitsused on oma arengus riigist ehk keskvalitsusest kümme aastat maas. Julgen väita, et omavalitsused on kümmekond aastat riigi arengusuundumustest hoopis ees. Pean silmas, et see, mis toimub praegu maapiirkondade elanikkonnaga, kuidas inimesed paremate eneseteostusvõimaluste pärast linnadesse või välismaale liiguvad, võib lähitulevikus tabada ka Tallinna, Tartut, riiki tervikuna.

Ühest küljest ei näe ma midagi traagilist selles, et paljud inimesed on leidnud töö ja võimaluse end teostada välismaal. Kuid teisalt - kas oleme teinud kõik, et välismaale siirdunud sooviksid siia aastate pärast tagasi pöörduda? Ja kas meie elukeskkond, riigi toimimine ja ühiskonna hoiakud on sellised, et siia tagasi tuldaks? Sellise keskkonna loomine näib praegu edenevat visalt.

* Peame juba täna teadvustama, et riik ei suuda lähitulevikus kõiki teenuseid ja avalikke hüvesid nüüdses mahus pakkuda.

* Paraku ei ole riik aastaid soovinud tegelda kohalike omavalitsuste olemuslike probleemide lahendamisega ja on jätnud tegemata otsused, mida keegi teine teha ei saa. Arutusel olev nn tõmbekeskuste Eesti on praeguse olukorraga võrreldes küll samm edasi, kuid mul on pigem tunne, et see kava oleks toiminud ehk veel 15-20 aastat tagasi. Praegu on olukord juba sedavõrd muutunud, et vaja oleks tunduvalt realistlikumat ehk radikaalsemat lähenemist.

* 15 suuremas omavalitsuses elab umbes 63 protsenti kõigist Eesti inimestest. Ja ülejäänud 37 protsenti pihustub 200 omavalitsuse vahel. 39 omavalitsuses elab miljon inimest kogu meie 1,3 miljonist.

Reaalsest elust lähtudes peab ka otsustama, milliseid ümberkorraldusi on vaja teha riigivalitsemises laiemalt. Suurte kuluvaldkondade reformid ning pakutavad teenused tuleb kokku leppida koos omavalitsuste reformiga.

* Peab saama selgeks, millised on tulevikus omavalitsuste funktsioonid ja eelarved nende täitmiseks. Ilmselt on rahaküsimus ka peamine, miks valitsus on sedavõrd tõrges omavalitsuste rahastamise ja ka täidetavate ülesannete teemat avama. Ega keskvalitsus ole ju huvitatud sellest, et omavalitsused saaksid aluse esitada riigile arveid riiklike ülesannete täitmise eest, mida neile praegu ei hüvitata.

* Eesti riigis pole kedagi, kelle ülesanne on anda Riigikogule ja avalikkusele infot kohalike omavalitsuste rahakasutuse mõistlikkuse kohta. Riigikontroll on valmis seda infot andma, kui Riigikogu nii otsustab.

* Terviklikku ja süsteemset kava Eesti elu edendamiseks pole olnud. Pigem on lahendatud üksikküsimusi, mida elu on dikteerinud. Eesti ees seisvad demograafilised jm probleemid sunnivad aga riigi arengut terviklikult planeerima ning oma võimalusi kriitiliselt hindama. Selleks tuleb vaadata iseendale ausalt näkku ja vastata küsimusele, milliseid kohustusi pikemas perspektiivis suudab Eesti riik kanda. Küsimus ei ole enam, kas me suudame samamoodi jätkata. Oluline on, et me ei venitaks võimalike valikute ja otsuste tegemisega ajani, mil meil pole võimalik isevoolu kulgevaid protsesse mõjutada.

* Kuid miks siis võimulolijad, olles arengumuredest teadlikud, neid teemasid avalikkuse ette astudes pigem väldivad? Kas kardetakse, et neid süüdistatakse kehvas juhtimises või täielikus läbikukkumises? Või tuntakse hirmu langeda vähese süvenemisvõimega valija viha alla?

* Kuku raadiole antud intervjuus ütles rahandusminister avameelselt välja, et Eesti poliitikas on „raske teha otsuseid, mis ei võimalda olla tagasi valitud". See ongi peamine valik: kas eelistada populaarsust või teha otsuseid, mis on vajalikud riigi ja sellesama rahva tuleviku huvides?

* Teame, et üleolev suhtumine võib tekitada usalduskriisi. Aga kindlasti tekitab arrogantsus ükskõiksust. Ja ükskõiksus on kõige hullem, mis ühe riigi ja rahvaga juhtuda võib.

* Riiki ja tema toimimist ei ole kohane käsitleda kui mingit projekti, mida kusagilt fondidest rahastatakse. Seejuures pole mingit kindlust, et raha saadakse ja tegevus jätkub.

Teadlasena, või endise teadlasena, kui soovite, võin kinnitada, et projektipõhine elu ja tegutsemine pole kestlik. Riik ja tema strateegilised funktsioonid peaksid olema stabiilsel ja kindlal alusel, sest vaid nii on võimalik luua ühiskonna ja riigi vahel usaldust.

Et tagada kestlikkus ja usaldus, oleks mõistlik teatud valdkondades, näiteks hariduses ja tervishoius, teha laiapõhjalised kokkulepped, mis kestaksid üle valitsuste ja Riigikogu koosseisude.

* Stabiilsuse kõrval vajame aga valmisolekut radikaalseteks uuendusteks. Võin kinnitada, olles erialalt arengubioloog, et riik on nagu arenev organism. Toimub pidev valikute tegemine - rakud, mida enam pole vaja, hääbuvad, uued rakud sünnivad või eelisarenevad, kuni ka need on oma ülesande täitnud.

Ja nii nagu ka teaduses pole ühe või teise teadusliku probleemi lahendamisel oluline, missuguste poliitiliste vaadetega on lahenduse leidja, nii peaks ka Eesti probleemide lahendamisel olema oluline vaid see, kui hea ja töötav on pakutav lahendus, mitte see, kes selle mõtte välja pakub.

Kokkuvõtvalt - valikute tegemist ning otsuste langetamist pole Eesti riigil enam võimalik edasi lükata.

KESKNÄDALA refereering

Jaga |