Aiva vibutate sõjakirvest

Sven-Stefan Keerus,      09. veebruar 2005


Vastuseks Mihhail Petrovile

On lausa hämmastav, et ikka veel peetakse meid, baltlasi, russofoobideks ja nn fa?istideks või natsionalistideks, ning poetatakse igasugu -isme ja foobiaid meile kraevahele.
Kas kõigis riikides, kus on maandunud venelase jalg, on loodud ka vene instituut? Pean silmas kõiki Lääne-Euroopa riike, või asub selline instituut vaid Moskvas. Millega see instituut tegeleb? Kas keeleuuringute või hoopis rahvuste tülliajamisega? Teie kirjapandust jääb mulje, et viimatimainituga.
Kirjutate soovimatusest rääkida vaenu keeles. Aga samas rõhutate vene keele leviala (Kamt?atkalt Kaliningradini)) võrreldamatut suurust ja mainite võimalikku konflikti eestlastega, kui meie ei loobu ühekeelsuse nõudest.
Meenutan aegu, kui saabusite siia. Ei küsinud keegi eestlastelt, kas nad ikka soovivad vene keeles suhelda või ei. Meile suruti see kohustuslikuna koolis sisse ja kogu lugu. Ametlik keel oli pelgalt vene keel. Vene armees küsiti mu nime. Ütlesin, et mu nimi on Sven. Vastuseks sain käelaiutuse ja küsimuse: „Kas sul nime polegi, mingi svinja (siga)?" Kuulnud mu teist nime Stefan, käratati vaid, öelnud kohe, et nimeks on Stjopa. Minuga räägiti keeles, kus olid vaid mõisted „mina ja sina", „meie ja teie". Meil on suur Pu?kini keel, teil pole midagi ja te räägite nii, nagu meie nõuame. Meie oleme targad ja kultuursed, teie aga lollid ja harimatud.
Tervelt 50 aastat oli kõik teie oma, mis tegelikult kuulus meile – nii riik kui keel. Nüüd siis on jälle Eesti Vabariik ja eesti keel. Senini pole teil kohustust suhelda ja kirjutada vaid eesti keeles, kuid teadmine selle peatsest kehtestamisest on pannud perutama ja toonud suhu nutujoru – „meie omadele" (venelastele) surutakse peale mingit armetut t?uhnaade keelt. Appi kutsutakse ja palutakse pidevalt euroliitu.
Senini on säilinud teie kultuurisaavutused maja- ja liftiseintel, transpordivahendite istmetagustel, ootepaviljonides ja looduses lausa monumentaalselt. Kas te oma instituudis õpetate seda ka?
Rääkisin ja räägin vaid nende venelastega või vene keelt rääkivate kodanikega, kes mind ja meid mõistavad. Teadagi vastavalt nende soovile nende kodukeeles.
Lõpetasite sooviga vaenukirves matta, kuid lõpuks kaevasite selle ikkagi välja ja aiva vibutate. Eks vibutage siis, jõudu vaid!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)