Maakorraldusseadus võib külvata riidu ja toetada konflikte

Täna ei saa tõepoolest välistada, et seaduse regulatsioonide nõrkus võib praktikas tekitada konflikte, toetada lõputuid vaidlusi, soodustada kasutute kokkulepete sõlmimist.

Maakorraldusseadus ise on lühike ja selge ning selle eesmärk sõnastatud õilsalt: võimaluste loomine kinnisasja otstarbekamaks kasutamiseks ja majandamiseks. Ometi on seaduse rakendamine aastate jooksul külvanud naabrite vahele tüli ja pahandust ning kulukatele ja tulistele vaidlustele ei näi lõppu tulevat.

Maa erastamise läbiviimisest

Maa erastamist korraldas maareformiseaduse alusel maavanem, kes kokkuleppel kohaliku omavalitsuse volikoguga võis volitada kohalikku omavalitsust riigi nimel korraldama maa ostueesõigusega erastamist. Maareform tuli läbi viia Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras ning vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega.

Seadused lubasid aianduskooperatiivides moodustada maa erastamiseks katastriüksused üldjuhul plaani- ja kaardimaterjali alusel.

Katastriüksuste mõõdistamised viidi läbi vaid juhul, kui maa erastamine ei olnud plaani- ja kaardimaterjali puudulikkuse tõttu võimalik või kui õigustatud subjekt ei soovinud maad plaani- ja kaardimaterjali alusel erastada. Katastriüksused registreeriti riigi maakatastris ning eraldatud maaüksuste piiriandmetega plaanid lisati ostu-müügilepingutele. Maakatastrist antud õiendile märgiti selgesõnaliselt, et katastriüksuse pindala on ligilähedane.

Plaani- ja kaardimaterjalile kantud maaüksuse piiripunktid ja piiriandmed heausksete naabrite vahel esialgu vaidlusi ei tekitanud, sest piirnevate kruntide ühised piirikoordinaadid nende plaanidel üldjuhul kattusid. Vaidlused hakkasid tekkima aastaid hiljem, kui plaani- ja kaardimaterjali alusel erastatud maaüksuste omanikud oma krunte mõõdulintidega ümber mõõtma asusid ning maakatastris registreeritud katastriüksuste piiripunkte õiguspärastena enam tunnistada ei tahtnud.

Vaidlused algasid hiljem

Tõenäoliselt oleks paljude vaidluste lõpetamiseks juba siis piisanud, kui riigi esindaja oleks kohapeale läinud ning maakatastrisse kantud maaüksuste ametlikud piiripunktid vaidlejatele looduses kätte näidanud. Maakorraldusseadus paraku sellist kohustust otsesõnu ette ei näinud ega näe, kuigi võlaõigusseaduse loogikast lähtudes olnuks loogiline, et müüja esindaja ostjale lepingu objektiks oleva maaüksuse piiripunktid enne ostu-müügilepingu sõlmimist ka looduses kätte oleks näidanud. Räägitagu täna geodeesiafirmades mida tahes, kuid plaanile kantud piirikoordinaadid ja ehitised ning nendevahelised kaugused jäävad joonisel samaks, olenemata sellest, millise firma geodeet oma joonlaua sellele plaanile asetab.

Maad müüdi nagu „põrsast kotis"

Tõenäoliselt saigi suur osa probleemidest alguse sellest, et riik jättis erastatava maaüksuse piirid ostjale looduses kätte näitamata ning müüs oma kodanikele maad nagu „põrsast kotis". Suure tõenäosusega võis ka omavalitsus jätta temale esitatud dokumendid ning informatsiooni menetluse käigus nõuetekohaselt üle kontrollimata. Maa erastamise õigust omav isik täitis menetluseks vajalikke toiminguid Vabariigi Valitsuse kehtestatud tähtaegadel ja korras ning võis seetõttu eeldada, et maakorraldus viiakse läbi seadustega kooskõlas. Sestap ei saagi õigeks pidada olukorda, kus maakorralduses tehtud praagi eest peab täna täiendavalt maksma heauskne ostja. Seda enam, et omavalitsuse tunnustatud erastamise korraldaja arvele on iga maaomanik erastamise korraldaja kulud kord juba kandnud.

Tekkinud piirivaidluste korral ei saa lahenduseks olla ka naabrite mitteametlikud kokkulepped ja kompromissid piiripunktide nihutamiseks.

Sellisel viisil maha märgitud piirid ei vastaks katastriandmetele, sest kompromissi saavutamisel langeb ära otsene vajadus maa ametlikuks ümbermõõdistamiseks.

Ei saa ka välistada, et kompromiss tehakse vaidluses nõrgema poole arvelt ning maaüksuste võimalike uute omanike vahel algab vaidlus uuesti. Loodetud õiglast tulemust ja piirirahu ei annaks tõenäoliselt ka maaüksuste kulukad ümbermõõdistamised. On ju plaani- ja kaardimaterjali alusel erastatud katastriüksuste pindalad ligilähedased, mistõttu kõik maaomanikud neile paberil lubatud ruutmeetreid oma maatükilt reaalselt täna välja mõõta ei saaks ning keegi jääks ka selle kalli protseduuri järel rahulolematuks kaotajaks.

Maavanem peab aitama

Kehtiv maakorraldusseadus annab maakorralduse läbiviimise omavalitsuse pädevusse ning paneb maavanemale maakorralduse seaduslikkuse üle riikliku järelevalve teostamise kohustuse.

Seega oleks vaidluse korral omanikul otstarbekas alustuseks pöörduda avaldusega maavanema poole ning paluda tal riikliku järelevalve korras kontrollida, kas maakorraldus on omavalitsuses läbi viidud kooskõlas seadustega. Samuti võiks paluda maavanemalt, et riigi esindaja näitaks riiakale naabrile kätte, kus asuvad piiripunktid, millest lähtus riik maad müües ja lähtub omavalitsus maamaksu kogudes. Maakatastris registreeritud maaüksuste ametlikud piirikoordinaadid ei ole ju oma õiguslikku tähendust kaotanud ning ostu-müügilepingutel on maaomanike allkirjad, millega nad tunnistasid erastatud maaüksuse ligilähedast pindala.

Arvestada võiks sellega, et maaomanik on maa erastamise korraldaja kulud kord juba tasunud, mistõttu plaani- ja kaardimaterjalides vigade ilmnemisel peaks vea parandama ning katastriüksuse ümbermõõdistamise kulud kandma maa erastamise korraldaja või riik.

Ehk olekski riigil aeg võtta vastutus maareformi käigus tehtud vigade eest ning lõpetada maaomanike jooksutamine kohalike omavalitsuste, maamõõtjate ja juristide vahet.

Teadmine, et naaber võib naabri peale piirimärgi rikkumise, hävitamise või omavolilise teisaldamise pärast kaevata ning seejärel rõõmustada naabrile rahatrahvi või aresti määramise üle, ei ole mõistliku maaomaniku jaoks kindlasti lohutus ega lahendus.

[esiletõste] Ehk olekski riigil aeg võtta vastutus maareformi käigus tehtud vigade eest ning lõpetada maaomanike jooksutamine kohalike omavalitsuste, maamõõtjate ja juristide vahet.

ANNA MAIKALLO, jurist

Toimetuselt: Maaleht ja Õhtuleht jätsid artikli avaldamata.

Jaga |