Pilguheit Venemaa äriilma telgitagustesse

Seejuures polegi raamatus niivõrd huvitav riigivõimu omavoli kriitika, kuivõrd ärimaailmas valitsevate džungliseaduste esitlemine. Olgugi et kõik toimub nüüdse Venemaa tingimustes, aimub paljudel juhtudel, et samad tavad kehtivad mis tahes ühiskonnas, kus on käimas samasugused majanduslikud ja poliitilised protsessid.

Pistised, väljapressimised ja konkurentide petmine

Raamat algab selgitusega, kuidas ärimees Mihhail Hodorkovskist sai naftafirma Jukos üks suuraktsionäre ja tegevjuht.

Ka meil Eestis pole riiklike tootmisettevõtete erastamine veel inimestel meelest läinud. Sellega seoses on paljudele tänini jäänud arusaamatuks, kuidas sai võimalikuks, et suhteliselt sarnaselt majanduslikult positsioonilt startides said mõned inimesed ühtäkki suurte ettevõtete omanikeks, kuid samas kaotas suurem osa inimesi nii oma säästud kui ka erastamisväärtpaberid (EVP), millest küll niikuinii poleks piisanud suurettevõtte erastamiseks.

Kõnealusest raamatust selgub, et ettevõtlikel inimestel oli selles olukorras vaja kiiresti oma kontrolli alla saada kaaskodanike raha ja erastamisväärtpaberid (need kandsid Venemaal nime vautšer). Selleks oli kindlaim viis asutada kommertspank, kuhu inimesed viimases hädas paigutasid oma raha,  mis hüperinflatsiooni tingimustes kiiresti väärtust kaotas. Ka erastamisväärtpaberid osutusid oma algväärtusest kordi odavamaks ja neid sai inimestelt, kel oli hetkel hädasti veidi raha vaja, võileivahinna eest kokku osta. Lisaks sellele vajati edukaks erastamiseks veel informatsiooni ja tutvusi. Neid aga Hodorkovski-taolistel tegelastel piisas, sest nende mainekad ülikoolikaaslased istusid juba kõrgetes riigiametites. Viimases hädas läksid käiku pistis, konkurentide petmine, šantaaž ja väljapressimine.

Õige hõlma ei hakka keegi

Hodorkovskil oli kapis piisavalt „luukeresid", mida Venemaa kohtusüsteem sai tema vastu käiku lasta. Üheks suuremaks neist oli maksudega manipuleerimine sel perioodil, kui ta Jukost madalseisust vee peale upitas. Siis töötas firmas isegi spetsiaalne finantsist, kelle ülesandeks oli "maksude optimeerimine".

See toimus järgmise skeemi järgi. Toodetud nafta müüdi turuhinnast viiendiku võrra odavamalt nn vahendusfirmadele ja saadud summalt maksti ka riigimaksud. Samas olid ostjatega sõlmitud salakokkulepped, mille kohaselt need kandsid poole hinnavahest tulenenud kasumist Jukose arvele tagasi. Hodorkovski väitel oli toona ainult niiviisi võimalik investeerida tootmise moderniseerimisse ja laiendamisse, sest vastasel juhul tulnuks kogu kasum ära anda.

Väidetavalt kasutasid samasugust skeemi tookord ka kõik teised naftatootjad ja muudki suured tootmisettevõtted, kuid kohtus ei maksa midagi koolipoisilik kaitsetaktika a la "Aga Juku tegi ju ka!".

Teise suurema finantsdistsipliinirikkumisena kirjeldatakse seda, kuidas Jukos ei kandnud maksuraha mitte naftatootjate linna Neftejuganski eelarvesse, nagu seadus ette nägi, vaid otse linna asutustele (koolidele, haiglatele, korrakaitsjatele jt), tuues põhjenduseks, et muidu poleks see raha palgana inimesteni jõudnud.

Väiksemaid seadustest möödahiilimisi leidus „Jukose saagas" veelgi. Mõistagi olid sellest teadlikud ka tookordsed valitsejad, kuid teatud põhjustel (näiteks firma toodangu kiire kasv ja selle arvelt riigikassa täitmine) vaadati rikkumistele läbi sõrmede. Pealegi toetas Hodorkovski heldelt tollase Venemaa presidendi Boriss Jeltsini tagasivalimise kampaaniat.

Kui valitsejad vahetusid ja Hodorkovski ebasoosingusse jäi, võeti kõik toimunu kalevi alt välja ja lasti käiku. Selles ongi tõenäolisim põhjus, miks maailma demokraatlik üldsus ei tormanud Hodorkovskit nii üksmeelselt kaitsma nagu näiteks Andrei Sahharovi, keda Nõukogude Liidus diskrimineeriti pelgalt tema vaadete pärast.

Mõrad Hodorkovski hinges

Kõnealusest raamatust leiab vastuse nii mõnelegi seni Eesti meedias ebapiisavalt kajastatud küsimusele. Näiteks sellele, mis põhjustas 1998. aastal Eesti väiksemate kommertspankade pankrottimineku, mistõttu paljud inimesed kaotasid neisse pankadesse paigutatud hoiused.

Toonane majanduskriis tabas Venemaad nii tugevasti, et viimases hädas oldi sunnitud emiteerima riigi võlakirju ja nende müümisel püsti panema kõige tüüpilisema püramiidskeemi. Võlakirjade ostjaile lubati kõrget intressi, mida esimestele ostjatele maksti järgmistelt saadud rahast. Nagu iga püramiidskeem, kukkus seegi ühel hetkel kokku, ja võlakirjad kaotasid oma väärtuse.

Paraku läksid selle skeemi õnge nii Venemaa endi investorid kui ka paljud välispangad, sh Eesti EVEA pank. Raha kaotas ka Hodorkovski Menatep-pank, sest tema lootus võlakirjad salajasele informatsioonile tuginedes õigel ajal maha müüa ei täitunud.

Raamatu autor väidab vanglas viibiva Hodorkovskiga peetud kirjavahetuse alusel, et sellest hetkest peale hakkas mõranema peategelase usk Venemaast loomuliku arengu teel õigusriigi kujunemisse, ja ta otsustas hakata oma tegevusega seda protsessi kiirendama.

Järgmiseks hoobiks Hodorkovskile oli ameeriklase Kenneth Darti afäär, kes, USA seadustele tuginedes, püüdis Jukost oma kontrolli alla võtta. Selle vastu võitlemiseks tuli kasutada ka ebaausaid võtteid, kuid lõpuks oldi siiski sunnitud Dartile nn valuraha maksma. Selle tagajärjel kasvas mõra peategelase hinges veelgi.

Siit alates hakkas Hodorkovski aktiivsemalt sekkuma poliitikasse, rahastades Riigiduuma valimistel opositsioonilisi erakondi. Ta püüdis neid lepitada, soovitades opositsioonijõududel kandideerida ühise nimekirjaga.

Viimaseks ohumärgiks võimukandjatele sai see, kui Hodorkovski alustas läbirääkimisi teise oligarhi Roman Abramovitšiga, et ühendada Jukos Venemaa teise suure naftatootjaga Sibneft ja luua koostöös mõne välismaise kompaniiga rahvusvaheline korporatsioon. Sellega oleks ta lõplikult väljunud Venemaa seaduste kontrolli alt. Siis leitigi olevat õige aeg „hädapidurit tõmmata" ja Hodorkovski lintšida, seda ka teistele oligarhidele hoiatuseks.

Vastuseta jääb vaid küsimus, miks Hodorkovski õigel ajal Venemaalt ei emigreerinud, nagu tegi näiteks Boriss Berezovski ja ka paljud Jukose madalama astme juhid. Väide, et niiviisi reetnuks ta juba varem vahistatud Platon Lebedevi ja tunnistanud end süüdi, võib olla küll tõene, kuid ilmselt hindas ta seekord valesti oma võimalusi kohtus vastupidist tõestada.

Kokkuvõttes võib öelda, et Valeri Panjuškini raamat Hodorkovski ärielust on kirjutatud väga hea stiilitundega. Lisaks vahetule ja autori initsieeritud mõeldavale dialoogile peategelasega kirjeldatakse ka kohtumisi ja jutuajamisi tema töökaaslaste, abikaasa ja vanematega, laskumata liigsesse sentimentaalsusesse. Sellest võiksid eeskuju võtta nii mõnedki Eesti elulooraamatute autorid.

ENDEL RIHVK, kolumnist

Jaga |