Palgakorraldus – poliitikute mängumaa

VAMBOLA TÜRK,      27. aprill 2005


Palk ja palgakorraldus on üks ajakirjandust läbiv teema. Mõned vihjed: "Riigiettevõtte lisatasusüsteem shokeerib teadlasi ja palgaeksperte" (PM, 22.01); "Ülekullatud tippjuhte" (PM, 28.08.2003); "Ametnikud said miljardi ebaseaduslikku palka!" (PM, 10.10.2003) jpt.

Niisuguseid kõrvalekaldeid normaalsest palgakorraldusest leidub mitte ainult avalikus, vaid ka erasektoris. Miks erineb praegu Eesti töötajate madalama ja kõrgema palgataseme vahe üle saja korra, kuigi nimetatud vahe on näiteks Taanis neli korda, Saksamaal 2,5 korda (PM, 04.03).
Kõigepealt pole õigustanud end valitsuse otsused delegeerida organisatsioonide juhtidele või riiklike ettevõtete nõukogudele õigus koostada ise nn preemiavalemeid, lisatasude süsteeme, näha ette ülisuuri tulemustasusid. Unustatakse, et avaliku sektori palgafondi kujunemisele annavad suure panuse maksumaksjad, kellel peaks olema õigus pärida Riigikogu kaudu nt miljonitesse ulatuvate koondamistasude põhjendatust.
Autori arvates peituvad niisugustes möödalaskmistes ka korruptsiooniilmingud, sest ametiisikud on liigsetele väljamaksetele kaasa aidanud. Sõjaeelses Eesti Vabariigis tegeles algul Asutav Kogu, hiljem Riigikogu palgakorraldusega väga aktiivselt ning ei lubanud liiga suuri palgavahesid.

Töötasude tõstmise aluseid tuleb korrastada
Nähtavasti vajab kõrgema- ja madalamapalgaliste töötasude tõstmine korrastamist, et rahva rahulolu oleks tuntav. Nii näiteks riigikogulaste jt tippriigitöötajate palku tõstetakse vastavalt statistilise keskmise palga kasvule (mis läheneb 8000 kroonile). Aga madalamapalgaliste töötajate töötasud jäävad praktiliselt endiseks.
Minimaalpalga saajad võivad loota vaid korra aastas alampalgamäära tõstmisele, praegu on see 2690 krooni kuus. Kuidas seda sotsiaalset ebakõla leevendada? Esmalt asendada palgakorralduse terminoloogias statistiline keskmine palk (mis reaalselt ei vasta tegelikkusele) keskmise mediaanpalgaga (mis väidetavalt ulatub praegu hinnanguliselt ligi 5500 kroonini kuus (PM, 04.03). Nimetatud palgamäära muutus võiks olla ka näiteks kõrgemapalgaliste töötasude kasvu aluseks.
Madalamapalgaliste töötasude korrastamisel tuleks lähtuda elatusmiinimumi kategooriast, millele vastab väiksem võimalik tulumäär, mis on antud elukeskkonnas vajalik ühe töötaja või tema perekonna äraelamiseks.
Elatusmiinimumi arvestamine miinimumpalkade maksmisel on kohustuslik ettevõtetele ja asutustele kõigis arenenud riikides (sh kehtis see nõue sõjaeelses Eesti Vabariigis).
Miks selline säte palgakorralduses? Juhul kui mõni ettevõte ei suuda oma töötajatele maksta inimväärset palka, siis pole arenenud maades niisuguste ettevõtete olemasolu õigustatud. Ka meil hoiaks niisugune seaduslik nõue ära kergemeelse pankrotiriskiga ettevõtmised ja hõlptulu taotlevate välisfirmade pääsu Eesti majandusse.
Sageli maksavad välisfirmad kohalikele töötegijatele nn dumpingupalka, s.t alla nende tegelikku tööväärtust. Enne Euroopa Liitu astumist olime sunnitud odava tööjõu abil kaasama väliskapitali kohaliku majanduse arendamiseks ja konkurentsivõime tõstmiseks. Euroopa Liidu täisõigusliku liikme staatus võimaldab nüüd kohalikul potentsiaalsel tööjõul siirduda paljudesse välisriikidesse, kus makstakse nende tööjõuväärtusele vastavat palka. Odava tööjõuga välisinvesteeringute riiki meelitamine on kaotanud otstarbelisuse.
Poliitikutel, uuel valituskoalitsioonil tuleb pöörata nägu nende välisfirmade poole, kes on nõus panustama kohaliku majanduse arengusse. Eesti riikluse ja rahvuse jätkusuutlikkuse tagamiseks peame tööturu kreeni sattumist vältima. Ühelt poolt siirdub kvalifitseeritud potentsiaalne tööjõud välismaale ning selle tühimiku oleme sunnitud täitma odava tööjõuga arengumaadest. See oleks äärmiselt ohtlik tendents meie riigi arengus.

Riigiametnike astmepalgad ei vasta elustandardile
Palju nurinat on tekitanud preemia- ja lisatasude süsteem. Näiteks maksu- ja tolliameti direktori põhipalk on vaid 18 000 krooni, lisatasud moodustavad aga 62 000 krooni ehk 517 protsenti astmepalgast. Tõepoolest riigiametnike astmepalgad ei vasta enam olemasolevale elustandardile ning seda mahajäämust kompenseeritakse lisatasude maksmisega. Ent selline olukord muudab palgakorralduse poliitikute käepikenduseks. Töökohtade täitmisel valitakse sageli mitte niivõrd kompetentsuse, vaid poliitilise sobivuse järgi. Nii võivad ühiskondlike teenuste tarbijad saada ebakvaliteetset teenust.
Palgakorraldus muutub ühiskonna arengu arvestatavaks hoovaks siis, kui kõigi riigiametnike kohta kehtib põhipalga astmestik, mis lähtub iga töökoha täitja tööväärtushinnangutest.
Töötaja potentsiaal (teadmised, oskused, kogemused) on ju inimkapitali investeering. Seetõttu tuleks näiteks ministeeriumi tippametnikkonna kujundamisel lähtuda rangest kompetentsuse nõudest ja isiksuseomadustest ning eesmärgistatud tulemitest. Soovitatav oleks igal erakonnal ette valmistada tulevasi tippametnike kandidaate ja vältida nn lapspoliitikute edutamist juhtivatele ametikohtadele.
Palgakorraldust ei saa reformida, kuid korrastada küll nõnda, et iga inimene, täites talle usaldatud tööülesande tulemuslikult, saab selle eest väärilist tasu. Igal juhul tuleb ta vabastada poliitikute meelevallast. Palgakorralduse korrastamiseks peaks kaasama lisaks poliitikutele ka majandusteadlasi ja palgaeksperte. Küll siis suudetakse kindlaks määrata nii minimaalne kui maksimaalne ametipalk ja palgaastmestik. Avaliku sektori palgakorralduse normaliseerimine loob head eeldused ka erasektori palgakorralduse korrastamiseks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)