Erastamistehingud ajaloopeeglis

JANNO REILJAN,      01. veebruar 2006


NII MÕNDAGI erakonda paistab üllatavat asjaolu, et kunagi tehtud tegude ja öeldud sõnade eest tuleb vastutada. Praegu selguvad Eesti Raudtee enamusosaluse skandaalse erastamise tagajärjed.
Erastajad jätsid lepingus võetud investeerimiskohustused täitmata ja tõmbasid maksumaksjale kaela Euroopa Liidu abiraha tagasimaksmise kohustuse. Vastutuse eest püüavad erastajad nüüd kõrvale hiilida osalust müüki pannes. Eesti riik on pandud raske valiku ette: kas leppida raudtee minekuga Vene kapitali kontrolli alla või maksta erastamisest saadud miljardi asemel mitu korda enam osaluse tagasiostmisel.

KOGU SELLE kördi keetmist juhtinud Isamaaliit ei taha vastutust kanda. Abi otsitakse ajaloo võltsimisest ja moonutamisest. Enam kui kümme aastat elektrijaamade ja raudtee erastamise vastu sõdinud Rahvaliidule püütakse mõistusevastaselt mingit kaasvastutust kaela määrida. Vaatame siis ajaloopeeglisse. Mille eest seisid erakonnad elektrijaamade ja raudtee erastamise küsimuses?
Eesti libaliberaalide peamine hüüdlause oli algusest peale: „Riik on halb peremees." Selle varjus püüti kogu riigivara ärastada-erastada. Aastatel 1995–1999 pidasid Rahvaliidu eelkäijad eesotsas tookordse koalitsiooninõukogu esimehe Arnold Rüütliga Riigikogus ja keskkonnaminister Villu Reiljaniga valitsuses rasket võitlust strateegilise riigivara päästmise nimel.
Protokollid näitavad kiretu täpsusega, et rahvaliitlastest ministrid ja riigikogulased hääletasid alati strateegiliste ettevõtete erastamist takistavate otsuste poolt. Isamaaliidu, Reformierakonna ja Mõõdukatega oli vastupidi.

KOKKUVÕTTES õnnestus Rahvaliidul aastatel 1995–1998 suurem erastamishüsteeria vaigistada. Minul isiklikult oli näiteks 1998. aastal võimalus anda eksperdina hävitav hinnang NRG äriplaanile.
Lisaks sellele said parempoolsed 1999. aasta Riigikogu valimistel lüüa. Võis loota, et järgmine valitsus suhtub riigivarasse suurema vastutustundega. Paraku osutusid Rahvarinde kunagiste juhtfiguuride Marju Lauristini ja Edgar Savisaare isiklikud vastuolud sedavõrd suureks, et end sotsdemmideks tituleerivad Mõõdukad upitasid võimule järjekordse parempoolse valitsuse. Veelgi enam – mõõdukad Mihkel Pärnoja ja Toomas Hendrik Ilves asusid elektrijaamade erastamise eestvõitleja rolli.
Erinevalt erastamisküsimuses lõhestunud Tiit Vähi ja Mart Siimanni valitsustest oli Mart Laari viimane valitsus raudtee ja elektrijaamade erastamise osas üksmeelel. Rahvaliidu ettevõetud erastamise takistamise katsed Riigikogus ei saavutanud samuti edu, sest valitsuskoalitsiooni liikmed hääletasid tuimalt kõik otsuse-eelnõud maha.

ISEGI AMETIST lahkuva presidendi Lennart Meri kriitika ei sundinud riigi vara tuuldelennutajaid järele mõtlema (vt EPL Online, 18. aprill 2001). Mart Laar ja Toomas Hendrik Ilves püüdsid avalikkust veenda valelike väidetega, et elektrijaamu NRG-le erastamata ei ole Eestil varsti oma elektrit ja me ei pääse ka NATO-sse (vt EPL Online, 24. august 2001). Seetõttu muutus olukord väga ohtlikuks.
Jäi veel viimane demokraatlik võimalus erastamishullude peatamiseks: pöörduda otse rahva poole. Rahvaliit käivitas elektrijaamade ja raudtee erastamise vastu ajaloo suurima protestiallkirjade kogumise aktsiooni Eestis. Riigikogu juhatus sai üle 163 000 erastamist hukkamõistva inimese allkirja. Küsitlused näitasid, et need esindavad enam kui 80 protsendi eestimaalaste tahet. Isamaaliitlane Mart Nutt nimetas rahva arvamuse küsimist äärmuslikuks jaburuseks (vt Postimees, 3. august 2000).

ELEKTRIJAAMADE osas tuli Laaril, Ilvesel ja Pärnojal lõpuks ikkagi alla anda, sest Eesti Energia juhid ei nõustunud kahjulikule erastamislepingule alla kirjutama. Mõõdukas Mihkel Pärnoja kaotas selle eest lõpuks ministrikoha.
Ka raudtee erastamisel hakkas osa valitsusliidu liikmeid juba kõhklema.
Toivo Jürgenson aga toppis Eesti Raudtee nõukogusse kuulekad oma poisid (vt Postimees, 1. september 1999). Siis leidsid Mart Laar ja Toivo Jürgenson ametnikust tankisti, erastamisagentuuri tollase juhi Jaak Liiviku, kes nende tahte seadusevastaselt ellu viis.
Jürgenson hindas erastamistehingu „juriidiliselt korrektseks" (vt Postimees, 14. detsember 2000). Kohus mõistis küll aastaid hiljem Jaak Liiviku süüdi, kuid tehingut see olematuks ei teinud. Jürgensonile tasus Mart Laar võimalusega ministrikohal edasi kükitada, kuni valitsus lõpuks kukkus.

NÜÜD TULEB vastutada ka sisulise poole eest. Aferistide pakutud äriplaani hindas Toivo Jürgenson riigile tulutoova, usutava, realistliku ja strateegilisena (vt EPL Online, 16. detsember 2000). Enne tehingu sõlmimist kinnitas ta, et Eesti huvid on kaitstud (vt Maaleht, 23. november 2000). Nüüd on kõigile selge, et isamaaliitlased külvasid meedias lausvalet.
Ajaloopeegel on tõesti armutu. Sellega peab arvestama iga poliitik ja erakond. Isamaaliidu katsed ajalugu endale kasulikult ümber kirjutada sarnanevad Mart Laari koostatud viienda klassi ajalooõpikuga, kus ta Eesti poliitikutest ainult iseennast äramärkimist väärivaks pidas.

Artikkel on ilmunud Sakalas ja Hiiu Lehes

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)