Kaplinski Rooma klubi kõnekoosolekul: Eesti kaitseb Natot

Järjest rohkem on hakatud rääkima geopoliitika silmnähtavast taassünnist. Rooma klubi president Andres Tarand meenutas, et termin ise sündis juba 20. sajandi algul, ning et Eestis viljeles seda peaaegu meie ainus maailmanimega geograaf prof. Edgar Kant. Geopoliitikat peeti N. Liidus ja ka Läänes aastakümneid reaktsiooniliseks kontseptsiooniks, kuna seda kasutas oma poliitika õigustamiseks Natsi-Saksamaa. Eitavalt suhtusid geopoliitikasse sõja võitjad. Nüüd näeme geopoliitika taastulekut, mida eitada ei ole enam võimalik.

 Aasmäe peatus pikemalt 20. sajandi ja eriti viimase aja jõu ja õiguse muutumisest rahvusvahelistes suhetes. Pärast koloniaalsüsteemi lagunemist ja „külma sõja“ lõppu on paljugi muutunud, mistõttu meile kõigile tundub, et „kord maailmas on käest ära“. Mõju- ja võimukeskusi on juurde tulnud. Rikkus maailmas on ümber jaotunud. Erilist huvi pakub muidugi hetkel Venemaa ja Ukraina seis.

Aasmäe arutles pikalt Venemaa oleviku ja tulevikugi üle, peatudes selle riigi nii majanduslikel kui ka sõjalis-poliitilistel eesmärkidel. Ta leidis, et Venemaa näeb enda vastas seismas väärtuspõhist poliitikat, mida pakub Euroopa Liit, ja et Venemaad see kahtlemata üllatab – ebameeldivalt, nagu võis Aasmäest järeldada.

Suuremat vastukaja on meedias juba pälvinud Jaan Kaplinski mõttelend, kus ta märkis, et „mitte Nato ei kaitse Eestit, vaid Eesti kaitseb Natot“. Kirjanik viitas siinkohal teisele mõtlejale – Valdur Mikitale, kelle tähelepanuväärses raamatus „Lingvistiline mets“ leidub teemaarendus, mille kohaselt oli Paldiski nõukogude ajal see koht, mis tõi Eestile kaela esmase suurusjärguga tuumaohu.

Kaplinski mõtte järgi pole see oht kuhugi kadunud ka vabaduse ajal, sest nii Ämari kui ka USA mehitatud „ratsaarmee“ tõmbavad idapoolse sõjalise huvi taas meie pihta. Seni, kuni Eesti mõnda aega vastu panna suudab, on Lääne-Euroopal aega valmistuda ja ennast kindlustada. Mis sel juhul meist järele jääb, seda ei soovinud Kaplinski sõnastadagi. Pigem soovitas ta eestlastel mitte unustada lehmalüpsmist ja vikatipinnimist – neid oskusi võib meil ebakindlas tulevikus taas vaja minna.

 Mis aga siis saab, kui lehm näiteks bioloogilise relva kasutamise tõttu ära kooleb, selle kohta ei jõudnud Kesknädal Kaplinskilt küsida – kõnekoosolek sai enne otsa. Ehk järgmine kord!?

Jaga |