Eesti vajab Vabadussammast!

See aga on kavalus, millega Eesti võimuparteid loodavad ära hoida USA ja Iisraeli kriitikat, mis on osaks saanud Lätile leegionäride kogunemiste pärast Riiga Vabadussamba juurde. 1944. aasta kaitselahingute (nn Teise Vabadussõja) veteranidel koguni keelati oma lipu all tulla 22. juuni öösel ristisamba ("Ansipi korgitseri") avasõule. Tabuteemaks on meenutada tõsiasja, et Eestile rahvusliku katastroofiga lõppenud 1944. aasta vastupanu oli tingitud just Eesti tänaste "liitlaste" USA ja Suurbritannia osavõtul 1943. aasta lõpul sõlmitud Teherani lepingust, mille sisust ei teavitatud Eesti Vabariigi saatkondi Washingtonis ja Londonis, misläbi kõige küünilisema südamerahuga lasti väikerahval  mõttetu vastupanu käigus end verre ja merre uputada. Juhul, kui praegused liitlased oleksid tollal olnud aumehed ja väikerahva diplomaate Balti riikide loovutamisest teavitanud, elaksime ehk praegu hoopiski teistsuguses riigis ja sootsiumis. Olemata jäänuksid sajad tuhanded mõttetu vastupanu tõttu hukkunud, purukspommitatud linnad, etnilised ja sotsiaalsed „puhastused" jne. Teherani salakokkulepped olid Eestile ilmselt hukatuslikumad kui 1939. a. MRP.

Rahva lõhestanud võidusambale lisaks vääriks Eesti rahvas kõigile vastuvõetavat Vabadussammast - Vabadussõjas ja teistes sõdades Eesti iseseisvuse eest võidelnute auks. Selles  võiks kasutada omakseid sõjast koju ootava Ema motiivi.

Siis oleksid meeles peetud ka 1944. a. lahingutes, hilisemas partisanisõjas ja külmas sõjas hukkunud, aga miks mitte ka postsovetliku röövkapitalismi ohvrid ning vastupanuliikujad.

Vabadussammas võiks olla Tartus või kusagil mujal, Tallinnas on sambaid niigi küllalt.

TÕNIS  SIIM

Jaga |