Brüsselis annan abi igale õppivale noorele

TOOMAS ALATALU,      02. juuni 2004


Väikerahvana jäävad eestlased Euroopa servale püsima vaid korralikult harituna. Sestap püüan aidata iga Brüsselisse kooliteed jätkama tulnud noort.

Olen neljandast klassist peale ajalugu ja poliitikat õppinud, hiljem seda õpetanud ning viimasel viieteistkümnel aastal poliitikat ise mõnuga teinud. Sestap pean loomulikuks kandideerimist Euroopa Parlamenti, kus töötamine nõuab märksa laiemat ettevalmistust kui kodune Toompea.
Mis peamine, kontinentaalse parlamendi tööks vajalikud teadmised ja kogemused jõuavad ladestuda alles aastakümnetega. Esimesed kokkupuuted on kinnitanud, et Eesti asja ajamine kogu Euroopaga tuleb korralikult välja vaid neil, kes on palju lugenud, järele mõelnud ja jälle lugenud. Julgen öelda, et tunnen Euroopat.
Kuna Eesti saadikuid on Brüsselis/Strasbourgis kõigest kuus, peab igaüks olema hea suhtleja, kärme ettepanekute tegija ja sõnastaja mitmes keeles. Mul tuleb see välja ja mul on ka naljasoont (mida poliitika nõuab kiireks lõõgastumiseks). Mul jagub julgust seista väikeriikide eest. Seda saab teha üksnes targalt ja, kui vaja, siis ka kavalalt.
Minu arvates algavad Eesti probleemid Euroopas sellest, et oleme andnud käest mitu trumpi. 1925. a oli väikese Eesti Vabariigi vähemustepoliitika eeskujuks kõigile. Taasiseseisvudes leidsime end sootuks uues seisus rahvastiku koosseisu mõttes, ent uusasukate nurkasurumise asemel tulnuks hoopiski endal lahendusi otsida ja sildu ehitada.
Paraku tehti viga vea otsa, mis lõi olukorra, et suurriigid tegid meile pidevaid ettekirjutusi – Eestist kui eeskujust sai riik, keda kõik õpetasid ja kes pidi võõrast tahet võõras tempos ellu viima. Kuuletumine tõi kaasa vähemalt kiidusõnad, ent ühel hetkel hakkas meie välispoliitika elamagi vaid kiitustest – liitumiskõnelustel Euroopa Liiduga asendus oma huvide eest seismine kärme nõustumisega partneri esimese pakkumisega.
Mõistagi külvati Eesti tänuga üle, ent fakt on, et teised kandidaatriigid lõpetasid kõnelused paremate tingimustega. Kui mind valitakse Europarlamenti, siis ühe ülesandena näen Eesti kodanikele teiste maade kodanikega võrdsete tingimuste tagamist seal, kus neid esialgu veel pole. Nagu ka ELi uusliikmete ja vanade olijate võrdväärset kohtlemiset näiteks tööhõive alal. Edu tagab siin vaid lai ühisrinne asjast huvitatud riikide esindajate vahel ja arvan, et saan selle kokkuvõtmisega eurobürokraatia kiuste hakkama. Euroopa Liidu uute liikmesmaade esindajate koostöö on seda olulisem, et laienemine võimaldab hiigelühenduse enda sisereformi, milles uustulnukad võivad üsna palju korda saata.
Europarlamendi saadiku ülesanne on Euroopa lõplik toomine Eestisse. Sealne sotsiaalpoliitika ja astmeline tulumaks peavad keh-testuma ka meil. Mõistagi eeldab see tihedat koostööd Riigikoguga, mis Europarlamendi saadikule on iseenesest mõistetav. Nagu nimetegemine oma kodukandile ja eesti kultuurile Euroopas.
Koolipoisina sõitsin kord kuus Tallinna, et suure linna raamatukogudes lugeda teatmeteoseid ja raamatuid, mida kodumail polnud. Sestap luban oma abi igale noorele, kes tuleb Brüsselisse, jätkamaks kooliteed meist lääne pool!
Väikerahvana jäävad eestlased Euroopa servale püsima ja löövad uues liidus läbi vaid korralikult harituna.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)