Millest mõtlevad robotid?

Mälus kirgastus üks talvepäev kaugest lapsepõlvest, kui isa poisi metsa kaasa kutsus, et saaks kahemehesaega mõned puud maha võtta. Oh kui palju ähkimist ja saega männi kallal nühkimist oli, enne kui puutüvi kännu küljest lahti pääses ja oiates lumme prantsatas. See päev on senini meeles.

Nüüd maale sõites nägi Vanaisa teeäärsel langil töötavat harvesterit. Selle kabiinis istus mees, kes näppis seal midagi; tark masin aga saagis nagu võluväel puud maha, laasis oksad ära ja sättis palgid virna.

Tehnika areng on inimesi nutikate ja võimekate tööriistadega varustanud. Kui harvesterijuht vaid tahaks, siis suudaks ta suurema vaevata kõik Eestimaa metsad maha võtta, et need saaks „rahaks teha“. Õnneks hoitakse harvesterimeestel pilk peal, et nad liiga ahneks ei läheks ja muist metsa tuleviku tarbeks alles jätaks.

Raadio kudistab vaimustusest särisevaid lugusid digitehnika kiirest arengust, ilma juhita sõitvatest autodest ja tehisintellektist. Kui inimene tõepoolest suudab ehitada mõtleva masina ehk Roboti, arutles Vanaisa edasi, siis millest seesinane Robot mõtlema hakkab. Inimesel on tunded ning soov mõista looduses ja iseendas toimuvat ehk mõelda, aga Robotil pole tundeid, ta ei suuda armastada ega vihata, kuid seevastu on tal inimese omadest tohutult võimekamad tajuorganid ja suurem mälu, võime analüüsida ja teha kiireid ning ülikeerulisi arvutusi…

Selleks, et robotid mõtlema hakkaksid, peaks inimene neile laenama (neisse programmeerima) omaenda soovid. Loodame, et nende hulgas ei hakka olema seni inimeste saatusi pärssinud arutut võimuiha ja rivaalitsevat ahnust, mille maksimaalne võimendamine tarkade ja kuulekate, kuid ükskõiksete robotite kaasabil muudaks elu Maa peal põrguks.

LEMBIT  KÄÄRID  Pärnust

Jaga |