Ohutsoonid on meis endis

KALLE LAANET,      04. oktoober 2006


Kevadest Tallinnas Tõnismäe pronkssõdurit ümbritsev politseilint pole ainult ohutsooni kehtestav n.ö tehniline märk. Ühelt poolt tõendab see valitsuse otsustavust mitte lasta eskaleeruda rahvustunnetest ja ajaloo tõlgendamise erinevustest puhkenud konfliktidel. Teisalt võimaldus nii aega maha võtta, et taastada vahepeal unarusse vajunud dialoogi erineva maailmanägemisega rühmituste, poliitiliste jõudude ja huvigruppide vahel.
See, et 22. september möödus ekstsessideta, et presidendivalimistega seoses tänavatele ja väljakutele valgunud poliitikategemine ei toonud kaasa korrarikkumisi, annab lootust, et asjaomaste struktuuride abil tehtud ennetustöö ja politsei valmisolek võimaldab lähiajal vabastada „vabastaja" monumendi piiramisrõngast.
Kuid see ei vabasta kedagi meist probleemi enda käsitlemisest. Sest selle taga on sügavam kriis, kui seda endale tunnistada tahame. Need on ohutsoonid meis endis. Sotsiaalteadlased on juba mõnda aega tähelepanu juhtinud, et rahulolematus kasvab endiselt, vaatamata Eesti kiirele makromajanduslikule edule ning avardunud võimalustele avalikku sektorit järele aidata ja suurendada toetusi ühiskonna abist sõltuvatele inimrühmadele.

Majanduslik toimetulek, tarbimisvabaduste ja -võimaluste kasv iseenesest ei tee veel ühiskonda vabaks. Riigi sisejulgeoleku seisukohast kujutavad suurimaid riskiallikaid inimeste võõrandumine püsiväärtustest ja kirjutamata reeglitest, mille tagajärjeks on kaldumine anarhiasse, ja sotsiaalne marginaliseerumine.
Mõlema riskiallika taga näeme laiemat sotsiaal-kultuurilist tausta. Olen korduvalt rõhutanud, et näiteks Eesti liiklus ei parane eeskirjarikkujaid rajalt maha võtvate politseipatrullide arvu märgatavast suurendamisest. Võime seda teha, aga „hirmutamisefekt" kaob õige pea. Miks liiklejate „solidaarsus" ilmneb rohkem politseipatrulli eest hoiatamises vastusõitjale tulede vilgutamisega või koguni kommertsraadio kaudu teavitamisega, kui politsei teavitamises liiklushuligaanidest ja roolijoodikutest?
Tõsi, viimasel ajal on liiklejate ja politsei koostöös muutusi juba tunda. Paraku see pole veel saanud enesestmõistetavaks kodanikukohuseks, pigem on lähtutud olukorra talumatuse teadvustamisest. Hoolimise enesestmõistetavus, mille puudumine liikluses kõige teravamalt väljendub, sugeneb alles siis, kui kogu sotsiaalses õhustikus muutub peamiseks lugupidamine ühiselust. Mitte õigused ja vabadused, vaid kõigepealt kohustus.

Ühiskond algab kohustusest arvestada teistega, erinevustega, puudutagu need siis mälu, eluiga, rahvust, rassi, sugu, usutunnistust. Ses kontekstis valmistab mulle tõsist muret jätkuv lõhe eestlaste ja venekeelse kogukonna vahel. Elatakse nagu erinevates maailmades, mille kokkupuutepunktid keelelisel pinnalgi on järjest ahenenud. See ei tee Eestile kui Euroopa Liidu liikmesriigile au, et märgatav osa tema elanikest tunneb end tõrjutuna, elab omaette keeleliselt suletud ringis, pigem päritolumaa kui asukohamaa väärtussüsteemides.
Äsja kõneles sellest Õpetajate Lehes Tallinna Ülikooli politoloogiaprofessor Rein Ruutsoo. Ta loetleb mitmeid näiteid venekeelse kogukonna keelelis-poliitilisest sulgumisest, mis omakorda õhutab vastasseise eestlastega. Põhjus on ilmne: kuni Eestis poliitiline ideoloogia lähtub monokultuursest ühiskonnast, osutub vene keel kaitsekihiks, millele eesti noortel selle tundmiseta puudub ligipääs. See on ohtlik kommunikatsioonivaegus. Ehk professori sõnadega: „Monokultuursest Eestist rääkimine riigis, kus riigi kulul on kättesaadav ka mitte-eestikeelne gümnaasiumiharidus, on demagoogia. Eesti on olnud multikultuurne ja jääb selliseks."

Kui tahame, et infohäiretest või koguni -sulust põhjustatud konflikte ei peaks lahendama Siseministeerium, tuleks hariduspoliitika üheks prioriteediks seada vene koolides eesti keele ja kultuuri õpetamine. Kuid teisalt vajame häid noori vene keele oskajaid. Sest on ju elementaarne, et emakeeles suhtleval võimuesindajal on teiskeelsest palju rohkem võimalusi jõuda sõnakuulekuse saavutamiseni. Eesti politsei ei saa olla oma kodanike suhtes „hirmufaktor", vaid üldise turvalise keskkonna valvur.
Selleks et saaksime oma peamist ametikohustust – sisejulgeoleku tagamist – professionaalsel tasemel täita, peaks ühiskond hoolitsema, et Siseministeerium ja tema ametkonnad poleks sotsiaalsete tulekahjude tõrjujad. Kui suudame vähendada ohutsoone meis endis, pole tarvis politseil neid lisaks kehtestada.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (23)