Ajaloo ja arengu keerukad ristteed

Meil kõigil on siin saalis veidike kõhe, eks ole? Natuke ikka on.

Teil sellepärast, et Keskerakonna juhatus on teinud volikogule ettepaneku kaaluda minu esitamist presidendikandidaadiks. Sest tuli ja vesi ei käivat kokku. Ja minul ka, sest paljud minu sõbrad küsivad minult: miks sa ennast Keskerakonnale maha müüa tahad?

Esimene asi on fakt, teine kellegi soovunelm. Ja kõhe on hoopis sellepärast, et XXI sajandi teise kümnendi hakatuses oleme Eesti Vabariigis olukorra ees, kus juhtiv valitsuspartei ütleb implitsiitselt ja peaminister, kes äsja valiti vastaskandidaadita valimistel taas Reformierakonna esimeheks, eksplitsiitselt: „Ühe kandidaadiga valimised ongi normaalne demokraatia ja kahega on demokraatia simuleerimine!"

Selline olukord on kõhedusttekitav ning kodanikkond peab saama võimaluse arutleda ja otsustada, kas me oleme sellega nõus!

Tsiteerin Eesti Vabariigi presidenti Toomas Hendrik Ilvest, kes oma kõnes Isamaaliidu volikogule lausus: „Konkureerivate presidendikandidaatide esitamine Riigikogus või valijameeste kogus ei sõltu teatavasti minu tahtest. Samuti pole ühele demokraatlikule riigile tõesti kõige loomulikum lahendus see, kui ühtki teist kandidaati augustis või septembris ei esitata. Aga eks ole sedagi fakti võimalik mitmeti tõlgendada. Olen Eestile elanud kogu oma elu. Poole sellest võõral maal oma vanemate juttudele ehitatud unistuses. Teise poole Eestit uurides, temast raadios rääkides ja hiljem erinevates ametites Eesti riiki teenides."

See on väga ilusti öeldud, presidendile vääriliselt. Minagi võiksin ütelda sõna-sõnalt sama, üksnes „võõral maal" pean ma asendama sõnapaariga „okupeeritud maal", mis vaimses mõttes on ju tegelikult üks ja sama asi.

Loomulikult võlgnen ma teile, volikogu liikmed, väikese enesetutvustuse.

Ma olen mõnikord elus sattunud ajaloo ja arengu keerukatele ristteedele.

1982. aastal tundus meile, esmakursuslastele, et aeg on meenutada Vabadussõda. Vähemalt võimaluste piires. Võimalusi teadaolevalt palju ei olnud. Küünla asetamine Julius Kuperjanovi hauale vallandas ajastule tüüpilised repressioonid. Kuid me jäime ellu. Isegi karastusime.

1988. aastal tundus meile, ennekõike ERSP-le, et tarvis on tähistada Eesti Vabariigi rahvusvahelist eluõigust kinnitava dokumendi - Tartu Rahu - aastapäeva. Järgnenud sovetlikke reaktsioone Tartus me teame kõik. Minu ema küsis mult tookord, et kas on vaja minna. Et nad ju viskavad su jälle ülikoolist välja. Panevad ehk vangigi... Vastus oli - on vaja! Tagantjärele targad olles me teame, kellel oli õigus.

1993. aastal soovisid Narva ja Sillamäe volikogud panna kahtluse alla Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikkuse ning rahvusvaheline tähelepanu probleemikäsitlusele oli erakordselt kõrge. Mind saadeti eriesindajaks Narva, kus mul tuli nende probleemide lahendamisel oma osa mängida, ning me teame, et täna ei taha keegi selliseid anakronistlikke nõudeid esitada. Muide, arvake ära, kui palju veel oli soovijaid sellele ametikohale? Kui paljud soovisid riskida Eesti Vabariigi nimel? Õige, mitte keegi peale minu. Mina pakkusin narvakatele võimalust Eesti Vabariigiga korrektseks suhestumiseks. Ja neile, kes aru said, pakkusin ka sõbrakätt.

Kõike juhtunut pole tarvis meenutadagi. Kuid märkigem, et Eesti Vabariigi kodanike enamusele meeldisid avatud nimekirjad valimistel. Kuna avatuse tagasitoomine polnud võimalik muul moel kui Euroopa Parlamendi valimistel kandideerides, siis seda ka tegin. Tulime valelt teerajalt tagasi, ja sellest võitsid kõik!

Küsimus on - kas ka nüüd on ajalooline risttee? Kas presidendivalimised või lihtne ametissenimetamine? Eesti jaoks piisavalt oluline valik! Minu arvates küll.

Presidendikandidaat INDREK TARANDI kõne sissejuhatus.

Keskerakonna volikogus 18. juunil peetud kõne täistekst rubriigis „Poliitika".

Jaga |