Miks ma astun Keskerakonnast välja

26. oktoober 2005


Olen mõnel olulisel hetkel oma elus tundnud eestlaseks olemisest suurt rõõmu ja uhkust. Tean hästi, mis on kokkukuuluvustunne, ehkki elan Inglismaal ja moodustan vaid pisitillukese osa eestlaskonnast. Igal rahval sellist tunnet naljalt ei teki. Inglismaal näiteks pole midagi analoogset, sest riik on suur ja rahvast palju.
Samalaadsed emotsioonid võtavad võimust vaid ehk korra aastas, augustikuise muusikafestivali aegu Londonis. Samas on Inglismaal hoopis lihtsam kui Eestis leida huvigruppi, kellega koos asju arutada ja ühise eesmärgi nimel tegutseda.
Eestis otsustasin ma Keskerakonna kasuks. Mulle meeldivad erakonna põhimõtted, meeldib Edgar Savisaar. Ta on üks vähestest Eesti poliitikutest, kes oskab argumenteeritult oma arvamust põhjendada, tal on ideid, oskust kuulajasse optimismi süstida.
Erakonda astumise ajal 1998. aastal arvasin, et sellest piisab. Ent järjest enam tunnen puudust sellestsamast kokkukuuluvustundest. Mind näiteks haarab jäägitult iseseisvuspäeva lipuheiskamise võlu võhivõõra eestlase kõrval seistes, ent erakonnakaaslaste seltsis suures kongressisaalis tunnen ma end ebamugavalt.

Olen osalenud kahel erakonna kongressil, ent kumbki pole mind emotsionaaselt köitnud. Kongressid on oma olemuselt bürokraatlikud ja meenutavad ammuseid komsomolikoosolekuid, kus keegi kusagil on koostanud päevakava ja kokkutulnuist eeldatakse vaid käetõstmist. Viimasel kongressil siiski peaaegu tekkis sidusmoment, kui lauldi erakonna laulu.
Ma ei olnud seda varem kuulnudki, aga laul oli sümpaatne ja minu kõrval laulis õhinal ka Res Publicat esindav Urmas Reinsalu. Seegi habras moment lahtus, kui avastasin, et laulu sõnu ega muusikat polnud kongressil võimalik kusagilt osta. (Samas suruti mulle ilma rahata pihku muid lindistusi!)
Kahepäevase kongressi raames ei tekkinud mingit organiseeritud arutelu, ei erakonna laulust ega muudelgi teemadel. Minu tunne on, et peale käetõstmise minult tõepoolest midagi ei oodatudki.
Imelik mõelda, et viis aastat tagasi pani Kesknädal mu artiklile pealkirjaks "Erakonnad vajavad diskussiooni" (22. märts 2000). Arutlesin tookord erakonna ühtsuse üle. Mis ühendab Keskerakonda, küsisin ma, ja lootsin tekitada elevust, huvi, vastulauseid – kõike seda, mida on vaja korralikuks aruteluks. Tulemuseks oli täielik vaikus – ei mingit reaktsiooni. Ja nüüd on sellest möödas tervelt viis aastat!

Praegu on erakond võimul – seega on parim aeg mul lahkuda. Niigi närib kusagil südamesopis mu kunagise ülikoolikaaslase ootamatu süüdistus, et kui erakond on võimul, küllap siis pudenevat mullegi sellest midagi. Miks ma muidu erakonnas olen, imestas ta. Keskerakonna liikmena pole mul tõepoolest olnud võimalust kellelegi peale tema ja Kesknädala ajakirjanike selgitada, miks ma üldse erakonda astusin. Erakond ise on mind vaid sallinud, mina vajan aga enamat.
Tiina Tamman,
19. oktoober 2005

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)