Rahvus ja natsionalism

Aga mis on rahvus? Kuidas ta tekkis? Milline on rahvuse seos isamaalisusega? Alljärgnevalt vaatame tähtsamaid selleteemalisi käsitlusi.

Kas rahvus on reaalselt olemas?

Primordialistid peavad rahvust objektiivselt olemas olevaks nähtuseks, mis tekkis juba keskajal. J. G. Herderi (1744-1803) käsitluses on olulised keel, kultuur ja moraal, mitte riik ja selle vägevus. Ernest Renani (1823-1892) voluntaristliku arusaama järgi on rahvus hing, vaimne printsiip ja solidaarsus, mille aluseks on toodud ja toodavad ohvrid. Käsitlusi on seinast seina ja need muutuvad ajas nagu rahvused ise. Tänapäeval on enamik uurijaid seisukohal, et rahvus tekkis Euroopas 19. sajandil ja suuresti seoses kapitalismi arenguga. Vaja oli täita religiooni allakäigust tekkinud tühimik ja kindlustada uue eliidi võim. Rahvusluse idee teostamatus toob kaasa konflikte ja verevalamisi, väidab Elie Kedourie. Ernst Gellneri järgi tekib rahvus materiaalsete jõudude sunnil - inimesi sunnitakse rahvus olema. Anthony D. Smith seob rahvuse territooriumi, müütide, ajaloolise mälu ja majandusega, mis toob kaasa liikmete vastastikused õigused ja kohustused. Eric Hobsbawm näeb rahvuses uute klasside vahendit oma võimu kindlustamiseks; rahvus on vaid kujutletav ühtekuuluvustunne, leiutatud traditsioon. Benedict Anderson peab rahvust uue eliidi loodud kujuteldavaks kogukonnaks, mille abil ühiskonda koos hoitakse ja võimu teostatakse.

Nüüdisajal suured ideoloogiad inimesi ei köida, igaüks elab oma elu. Liah Greenfeld näebki rahvuses kunstlikku mõttekonstruktsiooni. Henri Hauseri meelest on rahvus pelk silmapete.

Rahvuste tüübid ja areng

Emil Niederhauseni arvates algab rahvuslus kultuurirahvuslusest, kui olulised on keel, ajalugu, kirik, usuelu, ja kasvab edasi poliitiliseks rahvusluseks, mis peab peamiseks autonoomiat või oma riiki. Meie oleme selle arengu kaks korda läbi teinud. Eristatakse etnilis-kultuurilist ja riiklik-territoriaalset rahvuslust. Hans Kohn teeb vahet riigi baasil tekkinud poliitilisel rahvuslusel (Inglise, Prantsuse), mis taotleb demokraatiat, ja suurtes riikides kujunenud kultuurrahvustel, kuhu kuulume ka meie.

Miroslav Hroch peab rahvuse tekkeks oluliseks majandust, kommunikatsiooni ja äratajate tegevust. Selles on kolm arengufaasi: A - poliitiline agitatsioon, B - rahvahulkade laialdane ärkamine, C - tõeline massiliikumine. See kehtib ka Eesti kohta.

Karl Deutsch peab rahvuse tekkimisel määravaks tõhusat suhtlemist. Nagu ajalugu näitab, on suhtlemine kulmineerunud revolutsioonideks ja rahvavabastussõdadeks. Maailmas on praegu 6000 keelt, 2000 rahvust ja 200 riiki. Ilmselt arenevad rahvused edasi, ja mis on tekkinud, see ka kaob.

„Rahvuslus ja patriotism"

on ühe hiljuti ilmunud artiklikogumiku pealkiri. See on liiga tõsine probleem, et sellest mööda vaadata. Alasdair McIntyre väidab, et ükski riik ei ole ilma patriotismita mõeldav: inimesed peavad olema valmis riigi eest surema.

Andres Herkel kirjutas Postimehes, et (eesti) ebakindel rahvuslus hävitab riiklikku stabiilsust ja demokraatlik riik tagab ka teiste õigusi olla samasse ühiskonda integreeritud, aga juba J. J. Rousseau märkas, et riigid võõranduvad rahvast, rikkudes „ühiskondlikku lepingut", ja kodumaa päästmiseks on vaja anda võim rahva kätte, s.t teha revolutsioon. Araabiamaades seda praegu üritatakse.

Viimastel kümnenditel on olnud moes vastandada poliitilist patriotismi rahvuslusele. Eestiski on räägitud põhiseaduspatriotismist. Edgar Savisaar näeb Mart Laari üht põhiviga katses ühendada liberalismi ja rahvuslust, Roger Scruton peab neid aga eraldamatuks. David Milleri järgi on liberaalne rahvuslus riigi alus. Ameerikas on riik ja rahvus üks ja seesama, mis mõjutab ka sealseid teooriaid rahvuslusest.

Rahvuslus ja natsionalism

on eesti keeles kaks eri terminit (J. Ginter). Laulva revolutsiooni ajal oli meil nii ülevate demokraatlike ja üldinimlike väärtustega rahvuslust kui ka tigedat, teistele vastanduvat natsionalismi, mida maailm üldjuhul hukka mõistab.

Saksa natsidel kätkes see nii enda kui ka teiste hävitamist. Juudi päritolu filosoof Emmanuel Levinas (1909-1995) väitis, et Euroopa 20. sajandi filosoofia süü on teise mittemärkamine oma „mina" kõrval või teise ekslik pidamine endasarnaseks. Teise teisesust ei tohi aga hävitada. Seda suudavad inimesed, kes on vabad murest enese pärast ja vastutavad ka teise tegude eest.

Meil tuleks elada nii, et enese rahvuslaseks kuulutamine ei tähendaks enese massimõrvariks tunnistamist, nagu äärmuslikult väidab György Schöpflin.

Siin on ruumi mõtlemiseks ja vaidlemiseks kõigile.

KARL LUST

SDE

Jaga |