Jagomäe: "Te ei käitunud korralikult!"

Kihutasime 4. märtsil Rakverest Tallinna poole. Seekord jõudsime tiba varem, sest pidime läbi lippama Kesknädala toimetusest, kus meid olid juba ootamas meie pressikaardid. Kes ei tea, siis "pressikaart" on selline naljakas asjandus, mille ettenäitamisel on ajakirjanikul võimalik pääseda sinna, kuhu tavakodanikul asja pole, näiteks seesugusele tähtsale üritusele nagu seda on Vabariigi Valitsuse pressikonverents. Sinna tohivad Eesti Vabariigis minna ainult sellised ajakirjanikud, kellel pressikaart olemas on.

IRJA TÄHISMAA

innojairja.blogspot.com

Lähtusime meile eelmisel korral ust näidanud valitsuse PR-juhi Inga Jagomäe korraldusest hankida endale pressikaart. Helistasime Kesknädala peatoimetajale Urmi Reindele. Kellele muule? Teeme ju Kesknädalale pea igal nädalal kaastööd. Oleme nagu Kesknädala kaasautorid, seni ainult ilma pressikaardita.

Peatoimetaja sai meie murest aru. Saime kaardid kätte Kesknädala toimetusest. Hästi ilusad olid, pildid peal ja puha. Olime entusiasmist lõhkemas. Inno oli siiski natuke kahtlev ja arvas, et võidakse ka mitte lasta. "Kui nad on võtnud nõuks meid mitte sisse lasta, küll nad midagi välja mõtlevad," ennustas ta süngelt.
Mina tema pessimismi ei jaganud, sest mul oli ometigi pressikaart, mis teeb lahti kõik uksed ajakirjaniku ees. Säädsime sammud Stenbocki maja poole. Selle ette oli platseerunud üks politseiauto. Tea, kas meie pärast? Selgus, et aus Eesti politsei oli end külma ilmaga kohale vedanud hoopistükkis Stenbocki maja ees piketeerima hakkavate kesknoorte pärast. Kuna 4. märts on ka vaba ühiskonna päev, siis Keskerakonna noored tulid piketeerima vaba ühiskonna ja vaba ajakirjanduse toetuseks.

Meie üllatuseks ei tulnud turvamees meile seekord uksele vastu ega tõkestanud teed, vaid istus viksilt laua taga. Oli ka tuttav blondi peaga tädi. Tema oli meid nähes kergelt šokeeritud.

"Tere, me tulime pressikonverentsile," teatas Inno talle ja turvamehele.

"A-aga ma ei saa aru... Teile ju möödund kord seletati, et ei saa," ütles tädi, kelle kiituseks tuleb märkida, et ta oli väga viisakas.

"Jah, sellega oligi selline probleem, et meil ei olnud siis pressikaarti," ütles Inno.

"Aga nüüd on!" ütlesin mina.

Tädi mõtles ja otsustas, et helistab Inga Jagomäele, kes seal majas ajakirjandusse puutuvaid asju otsustab. Et kas meid tohib sisse lasta, kui meil nüüd pressikaart on.

"Halloo, Inga, need Tähismaad jälle siin..." ütles valvelauatädi Ingale (Inga ilmselt ei julgenud ise alla tulla). "Mida nüüd teha? Oot, mis käitumine? Ega mina ei tea midagi sellest käitumisest... Neil on nüüd pressikaart."

Kui tädi pani telefoni ära, oli ta sunnitud meile teatama, et me siiski ei pääse pressikonverentsile, sest meie käitumine esimesel pressikonverentsil oli olnud ebasoovitav. Sõnaga, me ei käitunud korralikult. Tädi ütles, et kuna tema neid asju ei otsusta, siis ta ei oska meile midagi täpsemalt öelda, aga selline oli Vabariigi Valitsuse PR-juhi Inga seisukoht. Me ei käitunud korralikult ja seepärast ei pääse me enam kunagi Vabariigi Valitsuse pressikonverentsile. Igavesest ajast igavesti.

Lonkisime tagasi välja, kus oli kesknoorte pikett. Vaba ühiskonna ja vaba ajakirjanduse toetuseks. Kesknoortel olid plakatid käes ja suud kinni teibitud. Meid oli Stenbocki majast välja visatud, kuigi meil oli kaasas pressikaart, mille Inga Jagomäe oli eelmisel korral sissepääsu eeltingimuseks seadnud.

Polnud tolku ka pressikaardist. Kui Vabariigi Valitsus on võtnud nõuks sind mitte sisse lasta, siis ta sind ka sisse ei lase. Tule või BBC pressikaardiga. Selline see vana Tartu kommunisti Ansipi Andruse valitsus on. Peame teda veel aastakese kannatama, siis on lootust lahti saada!

Me ei lasknud kõrvu lönti ja mõtlesime, et läheme ja vaatame neid ministreid siis sealt, kus neid ka ilmarahvale näha on. Ehk Stenbocki maja võre tagant, kust on näha, kuidas nad hanereas pressikonverentsile lähevad. Seadsime end sinna võre taha ootele, kaamera vastu võret. Võre oli nagu raudne eesriie. See stseen meenutas mulle nii väga nõukaaega, et mulle tuli peaaegu et pisar silma. Aga juba paukus uks ja välja astus Jürgen Ligi. Nüüd! - mõtlesin mina, ja tegin nii kõva häält kui kurgust tuli:

"MIDA TE OLETE TEINUD TÖÖPUUDUSE VÄHENDAMISEKS?"

"Paljugi!" hõikas Ligi, enne kui nurga taha kadus.

PALJUGI. Seda arvab siis Eesti Vabariigi rahandusminister ajal, kui meil on 150 000 töötut ja Eesti majandus on CIA aastaraamatu andmete põhjal maailmas viimase viie seas. Meist jäävad maha vaid Läti, Leedu, Ukraina ja Armeenia. Paljugi! Mõtlesin, et kui Ligi lõpuks välja tuleb, küsin talt enne, kui ta oma musta limusiini hiilida jõuab, et MIS SEE PALJU ON.

Tuli Juhan Parts, kes tunnistas, et IRL-i suhtumine vabasse ajakirjandusse on pisut teine kui Reformierakonnal ning et tema ei näe põhjust, miks vabakutselisi ajakirjanikke ei võiks pressikonverentsile lasta. Tulid Marko Pomerants, kes arvas, et põhjus, miks meid sisse lasta ei taheta, on isiklik, ja Siim-Valmar Kiisler, kes ei tahtnud midagi arvata ja soovitas meil Vabariigi Valitsuse pressiosakonnaga rääkida.

Tuli Ligi, areldi ja küljetsi Stenbocki majast välja. Tahtis autosse hiilida, aga mina olin tal sabas nagu naks taks. Toppisin ministrile kaamera nina alla ja küsisin: "Härra Ligi, meil jäi teiega enne vestlus pooleli. Te ütlesite, et olete teinud paljugi tööpuuduse vähendamiseks. Mis see palju on?"

"Näen teid esimest korda," valetas minister Ligi mulle silma sisse.
"Aga siiski, härra Ligi! Mis see palju on, mis te väidate, et olete tööpuuduse vähendamiseks teinud?"

"No teie tööpuuduse vähendamiseks ei suuda ma küll mitte kui midagi teha. Te olete endast kõik teinud, et te tulevikus kusagil tööd ei saa," ütles Ligi ja puges autosse.

"Mitte minu, vaid Eesti rahva tööpuudusest on jutt," püüdsin ma veel härra Ligi tähelepanu võita, kuid üks Ligi turvameestest käratas mulle kaugelt: "Ei roni autosse!"

Tulin igaks juhuks ära. Kes teab, panevad veel trellide taha. Sitsi siis seal vee ja leiva peal. Aga mul on teraviljaallergia.

Ja vaadake, milleni viib see, kui julged Reformierakonna ministrit tema tööpostil küsimustega tülitada. Sa ei pruugi tulevikus enam kusagilt tööd saada!

Aga selline see Eesti elu on, kallid kaimud! Ajakirjanikule öeldakse, et saad pressikonverentsile, kui tood pressikaardi. Ajakirjanik toob pressikaardi. Ajakirjanikule öeldakse, et mine p...e oma pressikaardiga.

Aga küll ma selle Ansipi kuskil kätte saan. Ja esitan küsimuse:

"KUIDAS SIIS NII, HÄRRA PEAMINISTER? LUBASITE EESTI VIIE EUROOPA RIKKAIMA RIIGI SEKKA VIIA. NÜÜD OLEME MAAILMA VIIE KÕIGE VAESEMA SEAS. KUIDAS SIIS NII, HÄRRA PEAMINISTER?"

Kohtumiseni järgmisel pressikonverentsil! Seekord juba ukse taga. Kus, ausalt öelda, ongi lõbusam.

Lühendatult Inno ja Irja blogi 5. märtsi ülestähendustest

Vt Irja Tähismaa reportaažid  ka 24. veebruari ja 3. märtsi Kn

[fotoallkiri]     VALITSUSE UKSE TAGA: Pressikonverentsil Stenbocki maja ees vastab majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts opositsioonilise ajakirjaniku Irja Tähismaa küsimustele, kinnitades, et IRL-i suhtumine vabakutselistesse on parem kui Reformil. Foto: Inno Tähismaa

Jaga |