Seppiku õppetund

RAIVO PALMARU,      12. veebruar 2003




Postimehe peatoimetaja Urmas Klaas kirjutas teisipäeval oma lehes (Seppiku õppetund, PM 04.02.2003), et "Keskerakonna hagi Päevalehe ja Postimehe vastu näib kujunevat ajakirjandusvabaduse referendumiks Eesti Vabariigis". See lause eeldab vaikimisi, et Eesti ajakirjandusega on kõik kõige paremas korras. Paraku kõneleb Seppiku õppetund teist keelt.

29. jaanuaril üllitati kahes suures päevalehes kaks eri "uurimislugu", mis kajastasid sama sündmust. Juba see näitab, et tegu ei olnud ajakirjandusliku uurimusega. Umbes poolesaja ajakirjandusliku uurimuse autorina võin kinnitada, et kummalgi lool puudusid iseseisva uurimuse tunnused.

Suhtekorraldus ajakirjanduse kuues

Need lood ei püüdnud edasi anda tegelikult aset leidnut. Eesti Päevaleht teatas vaid, et siseminister Seppik mõistis Eesti NSV ülemkohtunikuna vangi monumendi süütamises alusetult süüdistatud poisid. Postimehe loos öeldi, et poisid olid sodinud Tallinna plangud ja majaseinad täis nõukogudevastaseid loosungeid ja pannud tule otsa 1924. aasta detsemb-ris Tallinnas relvastatud putshi korraldanute auks püstitatud mälestusmärgile.
Ometi võib Eesti Vabariigi Riigikohtu 1995. aasta 10. oktoobri otsusest lugeda, et poisid kirjutasid 1984. aasta 1. juuli ööl Tallinnas Hagudi, Kauba, Planeedi, Videviku, Virmalise ja Pioneeride tänaval majaseintele, ustele, plankudele jm kriidiga sündsusetuid ja nõukogude ühiskonda solvavaid fraase ning maalisid Toompeal Linda kuju jalamile ja mujale tähed "NF", mis pidi propageerima nende kujuteldavat Eesti natsionaal-fashistlikku parteid.
Mulle jääb arusaamatuks, kuidas oli Linda kuju seotud okupatsiooniga ja ka Eesti Vabariigi Riigikohus tõdes, et majaseinte sodimine on riigikorrast hoolimata huligaansus. Niisiis ei olnud kumbki lugu puht ajakirjanduslikult objektiivne. Rikuti nii erapooletuse (ajakirjanik ei tohi sündmust edastades asuda kellegi poolele, tema ülesanne on esitada fakte, ükskõik kelle kasuks või kahjuks need räägivad) kui ka kõigi tähtsate faktide esitamine reeglit.
Siit võime järeldada, et 29. jaanuari Eesti Päevalehes ja Postimehes avaldatud siseminister Seppiku minevikku käsitlevad lood olid ajakirjandusmaterjalina ilmunud poliitiline PR, osa kellegi suhtekorralduskampaaniast. Nende eesmärk ei olnud sündmusi tõeselt vahendada, vaid soovitud tegelikkust konstrueerida.

Kampaania eesmärk

Silmnähtav on ka kampaania eesmärk. Valimiste tulemus sõltub suuresti sellest, millise põhikonflikti ümber võitlus kulgeb ja milline on erakondade suhe tolle konfliktiga. "Õigupoolest on alternatiivide määratlemine võimu kõige tähtsam instrument, " kirjutas omal ajal eliiditeoreetik Elmek Schattschneider. "See, kes defineerib poliitika põhiküsimuse, juhib maad, sest alternatiivide määratlemine tähendab konflikti valimist ja konflikti valimine annab võimu."
Alanud valimisvõitluse põhiteemaks kippus kujunema tulumaksureform. See reastas suure osa valijaid praeguse kaksikliidu erakondade teljel. Ühe loosung on astmeline tulumaks ja teisel proportsionaalse tulumaksu vähendamine. Kõik muud erakonnad oleksid selles mängus pigem tõrjutud. Seda mõistes püüti Seppiku looga tuua valimisvõitlusse uus/vana teema (agenda) - minevik.
Ma ei hakka analüüsima selle agenda kasulikkust. Ju siis polnud paremat võtta. Selgus, et teatud poliitilistel jõududel ei ole nendeks valimisteks muud sõnumit kui võitlus minevikuvarjudega. Ja seda nüüd juba neljandatel üldvalimistel järjest!

Sel taustal on mõttetu arutada, mida Seppik õigesti või valesti tegi. Tema oli selles mängus ainult vahend. Kampaania eesmärk oli muuta valimiste põhiteemat ja Klaas annab märku, et mõistab seda suurepäraselt. Ta kirjutab: "...vähemalt esialgu lükkus maksureferendum Eestis edasi ning asendus südametunnistuse referendumiga."

Valimine ja mäss

Sellest hoolimata väidab Klaas, et edastas vaid infot ja et valimisi võib "võrrelda tubade tuulutamisega, kus saadikukandidaadid piltlikult öeldes röntgeniaparaadi ette lähevad".
See kujutlus on pehmelt öeldes naiivne. Oma olemuselt on valimisvõitlus eri ühiskonnagruppide ja nende kandidaatide tsiviliseeritud konflikt. Ameerika sotsioloogi Benjamin Ginsbergi sõnul on valimise ja mässu ainus erinevus see, et valimine on rahva poliitiliste eelistuste väljendamise sotsialiseeritud ja institutsionaliseeritud vorm. Mäss seevastu on spontaanne. Valimised on vorm, mille kaudu inimrühmade erinevaid probleeme arvesse võetakse ja lahendatakse. Seetõttu on äärmiselt oluline, et need probleemid kerkiksid erinevate ideede ja valimisteemadena esile. Vastasel juhul hakatakse probleeme lahendama spontaanselt.
Meedial on siin eriline roll: ta peab kindlustama, et ühiskonna eri gruppide huvid on avalikus suhtluses ja konsensuse kujundamise protsessis esindatud. Seda nimetatakse meedia demokraatiafunktsiooniks, saksa õigusteoorias ka meedia avalikuks ülesandeks. Seppiku afääri puhul aga asuti kujundama heakskiiduvalmis arvamusõhkkonda.
Lehes kirjutatu sütitaski mõnda kriitikavõimetut võitlusinnuga ja internetikommentaarides võis kohata ehtnõukogulikku klassivõitluse ideoloogiat pisut uuendatud kuues. Umbes nii, et poliitilise ja majandusliku võimu on enda kätte haaranud nomenklatuur, kommunistid, kollaborandid, kaasajooksikud, keda noored või end vabadusvõitlejateks tituleerinud on õigustatud kukutama, et riigivõim oma kätte võtta.

Vabadus kellest?

Tuleme nüüd tagasi ajakirjandusvabaduse referendumi juurde. Seni valitsenud meediavabaduse liberaalne kont-septsioon on pärit ajast, mida iseloomustas meedia tagasihoidlik levik ja tõsiasi, et põhilist ohtu sõnavabadusele kujutas riik.
Nüüdseks on olukord kõikjal maailmas muutunud. Meediumide arv ja meedia-kasutus on tohutult kasvanud, riigipoolne oht aga vähe-nenud. Samas on meediaorganisatsioonid muutunud tohututeks konglomeraa-tideks ja tekkinud on nähtus, mida ameeriklase David L. Swansoni eeskujul nime-tatakse poliitika-meedia kompleksiks. Seetõttu peetakse meediakorporatsioone sõnavabadusele ja demokraatiale kohati suuremaks ohuks kui riigivõimu. Sest demok-raatia seisukohalt pole ju vahet, kes meedia tegevuses hälbe esile kutsub.
Eestis on ajakirjandusvabaduse probleem iseäranis terav. 1990. aastate algul toimunud pööre oli suuresti vormiline - muutused piirdusid eeskätt Lääne ajakirjandustehniliste võtete juurutamisega. Samas jäi omandamata informatsiooni- ja teadmisvaru, millele nood võtted tuginevad. Koos sellega on jäänud sõnastamata ajakirjanduse funktsioonid demokraatlikus ja turumajanduslikus ühiskonnas ning mõtestamata ajakirjaniku roll.
Seetõttu ei ole meie ajakirjandus lakanud olemast parteiline ja "õigete" ideede kandja. Muutunud on küll uudiste esitamise vorm, kuid jutu sisu on liialt paljudel juhtudel jäänud samaks.

Meie meedia ei vasta demokraatia kriteeriumidele. Siin ei toimi avalikkuse li-beraalne mudel, milles eraisikud on koondunud publikuks, et leida üheskoos vahendid üldise hüve saavutamiseks. Meediumid kujutavad siin endast kommunikatiivset võimu, mis rahvavõimu asendades püüab mõjutada võimuvahekordi riigis. Juhul kui see õnnestub, ei ole poliitiline võim tegelikult representatiivne. Nii juhtus näiteks 1999. aastal ja tollal valitud riigivõim ei olegi rangelt võttes legi-tiimne.
Nüüdsetel valimistel seda ohtu ilmselt ei ole, sest meedia ei ole siiski kõikvõimas (vastasel juhul ei oleks Eesti näiteks taasiseseisvunud). Äsjased kohaliku omavalitsuste valimised tõestasid, et erakondade ja poliitikute negatiivne esitus meedias suurendas nende valimisedu. Tallinnas näiteks oli viie erakonna (Reformierakond, Keskerakond, Mõõdukad, Isamaaliit ja Rahvaliit) meedias negatiivse väärtustamise ja valimistulemuse korrelatsioon peaaegu maksimaalne. See tähendab, et mida halvemini meedia neist erakondadest rääkis, seda paremini neil valimistel läks. Seletus on lihtne: inimeste isiklik kogemus ja meedia-info satuvad pidevalt vastuollu, mistõttu meedia usaldatavus väheneb ning info ja arvamuste vahendajana on tavalisest suurema rolli omandanud individuaalne suhtlus.
Nii oli see, muide, ka Nõukogude ajal, mil köögivestlused kujundasid arvamusi rohkem kui meedia.

Probleem on nüüd juba muus. Kuna erinevad huvid ei ole avalikus suhtluses esindatud, ei ole rahvuslik kokkulepe võimalik. Ja kuna demokraatiamehhanism ei tööta, siis hakatakse poliitilisi konflikte varem või hiljem lahendama kuidagi teisiti.
Probleemil on ka teine tahk: kuna me saame infot pidevalt vesistatud ja solgitud kujul, on ohus eestlaste kui üksikisikute ja kui rahvuse informatsiooniline julgeolek. Me ei ole informeeritud oma elukeskkonnas toimuvatest olulistest muutustest, millele peaksime reageerima. Kasulik on teada, et meediumid täidavad sama funktsiooni mis teised sotsiaalsed institutsioonid: nad säilitavad või suurendavad ebavõrdsust. See ei kehti ainult üksikisikute, vaid ka rahvuse kui terviku kohta. Oma praeguse meediasüsteemiga jääme rahvusvahelises konku-rentsis paratamatult luuserrahvuseks.
Niisiis on ülimalt kaalukaid põhjusi, miks paremat ajakirjandust ihata.

Ajaleht Postimees professor Raivo Palmaru artiklit ei avaldanud. Kesknädal soovitab lugejatel selle kirjatöö üle põhjalikult järele mõtelda ja oma arvamus kujundada.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)