Lähiajaloo konverents Tallinnas

MEELIS MARIPUU,      06. aprill 2005


Eelmisel nädalal peeti Tallinnas Rootsi ja Eesti ajaloolaste ühiskonverents "Lähiajalugu Balti ja Euroopa kontekstis", korraldajateks Lundi ülikooli ajalooteaduskond, MTÜ S-Keskus koos rahvastikuministri büroo ja Rootsi suursaatkonnaga.

Milleks nüüd selline konverents, võime ja peamegi küsima? Vastus on lihtne: Eesti lähiajaloo uurijad on jõudnud tulemusteni, mille vastu on huvi ka välismaal. Teiseks on kontaktid teiste riikide kolleegidega hädavajalikud. Meie arhiivid olid 50 aastat suletud ja nõukogudeaegsed lähiajaloolased olid käsist ja jalust seotud partei keskkomitee etteseatud kontseptsiooniga, mida ja kuidas uurida. Euroopa kolleegid aga nautisid uurimise ja mõtestamise vabadust.
Kui meie ajaloolased peavad tegelema senikasutamata materjali läbitöötamisega Eesti ja välismaa arhiivides, siis Rootsi kolleegid on asunud ajaloosündmuste avarama mõtestamise ja populariseerimise juurde.

Mis on lähiajalugu?
Pärast Paul-Eerik Rummo ja Rootsi suursaadiku Dag Harteliuse avakõnesid, kes rõhutasid lähiajaloo tähtsust oma identiteedi tunnetamisel ning osundasid teema aktuaalsusele tänavu, kui möödub 65 aastat Eesti okupeerimisest ja 60 aastat Teise maailmasõja lõpust, tegi ettekande emeriitprofessor Enn Tarvel. Ta kõneles Eesti lähiajaloo uurimise probleemidest, toonitades, et ajaloolane peab ka lähiajalugu uurides lähtuma uurimise ja kirjutamise põhireeglitest. Ta rõhutas allikakriitika tähtsust olukorras, kus eriti totalitaarsete riikide allikad sisaldavad palju teadlikku valet, mille märkamine ei pruugi ajaloolasele sugugi hõlpus olla. Professor Tarvel rõhutas ka ajaloolase vastutust ajaloo uurimisel või kirjutamisel, mis eriti ilmneb lähiajaloo uurimisel: kellegi, ka juba surnud inimese süüdistamine kuritegudes peab põhinema kindlatel faktidel. Ühtlasi vastas Tarvel küsimusele, mis õieti on Eesti lähiajalugu: see on Eesti ajalugu alates aastatest 1939–1940, okupatsioonide ajalugu.

Lähiajaloo mõtestamine kaasajal
Lundi ülikooli professor Klas-Göran Karlsson valgustas üsna kriitiliselt Rootsi peaministri sajandivahetuse paiku algatatud "Elava ajaloo" (levande historia) projektiga seotud asjaolusid. Projekt seisneb eeskätt holokausti tutvustamises koolides ja avalikkusele. Ta pidas selle rolli suuremaks välispoliitika kui lähiajaloo uurimise ja tutvustamise vallas. Karlsson põhjendas Rootsi avalikkuse ja ajaloolaste suhtumise kujunemist lähiajalukku. Selles oli oluline osa Rootsi kõrvalejäämisel Teisest maailmasõjast ja Rootsi sõjajärgsel välispoliitikal. Lähedast temaatikat puudutasid professor Kristian Gerner ja Johan Öhman. Esimene kõneles sellest, kuidas holokaust ja kommunistliku võimu all olnud aeg mõjutavad Ungari tegelikkust tänapäevani, liitudes muuhulgas Ungari traditsioonilisse maa ja linna vaimsesse ning poliitilisse vastasseisu.
Öhman rääkis holokausti ja Ukraina näljahäda käsitlemisest tänapäeva Ukraina kooliõpikutes, aga ka poliitiliste liidrite poolt. Siia rubriiki kuulub ka Ainur Elmgreni ettekanne sellest, kuidas soomlased suhtusid Rootsisse ja rootslastesse Esimese ja Teise maailmasõja vahel.

Lähiajalugu ja propaganda
Eesti noorema põlve lähiajaloolased on keskendunud tööle arhiivides, mis on vajalik, sest see töö tuleb enne avaramaid hinnanguid ju kellelgi ära teha. Doktor Aigi Rahi-Tamm tutvustas oma uurimistööd niinimetatud poliitvärvingute kartoteegi kallal. Kartoteek oli Nõukogude süsteemi juurde lahutamatult kuulunud nähtus: "kompromiteerivate" andmete kogumine kõigi kohta, et kasutada andmeid rezhiimi huvides. Kartoteegi koostamine algas Eestis 1940. aasta sügisel, kohe pärast Eesti okupeerimist ning lõpetati "poliitvärvingute kartoteegi" nime all 1950. aastate lõpul. Arhiivimaterjalide süstematiseerimine isikukartoteegiks KGB tellimusel jätkus aga kuni 1980. aastate lõpuni.
Eestis koostati rohkem kui pool miljonit kaarti meie miljonise rahvaarvu juures. Kartoteegi kasutamise kohta on hulganisti näiteid küüditatute, arreteeritute ja hukatute toimikuis. Rahi-Tamm nentis, et Eesti arhiivisüsteem rakendati 1940.–1950. aastatel rezhiimi kõige võikamate eesmärkide teenistusse.
Indrek Paavle kõneles okupeeritud Eesti juhtimisest aastatel 1940–1941: ta valgustas EKP Keskkomitee, ENSV Rahvakomissaride Nõukogu ja Ülemnõukogu rolli võimu mehhaanikas. Ehkki kindlaid eeskirju võimu jaotamise kohta ei olnud, toimiti tasalülitatud ENSVs nagu Nõukogude Liiduski: võim koondati kitsa seltskonna kätte, milleks olid nii EKP KK Büroo kui ka aastast 1941 RKNi büroo. Paavle näitas, kuidas ja missuguste meetoditega juhiti kogu protsessi tegelikult Stalini lähikonnast, ÜK(b)P KK Poliitbüroost ning ÜK(b)P Keskkomitee aparaadist. Esile tõusis NKVD ning alates 1941. aastast Punaarmee suur roll ENSV otsustusmehhanismi kõrgemail tasandeil.
Tallinna uurija Olev Liivik rääkis EKP keskaparaadi rahvuslikust koosseisust aastatel 1944–1953. Ta tõestas EKP statistilistele andmetele tuginedes, et pärast sõda jätkunud sovetiseerimist teostasid Nõukogude Liidust saadetud "spetsialistid" ja/või tehti seda nende kontrolli all. Kes seda ei teaks, võiksime osatada – kuid ainult tõestatud teadmine on midagi väärt.
Lundi maa-arhivaar Jan Dahlin kirjeldas sõja lõpul Rootsi põgenenud ja seal interneeritud lätlastest ja eestlastest, aga ka teistest rahvustest sõjavangide saatust interneeritute laagreis Rootsis ning nende väljaaandmist NSVLile. Paljudele oli uudiseks rohkem kui 2000 sakslase saatus, meie teadmine on seni keskendunud rohkem lätlaste ja eestlaste väljaandmisele. Loodetavasti tipneb Dahlini ettekandega alanud koostöö selleteemalise näituse Eestisse jõudmisega.
Siinkirjutaja käsitles 1960. aastate sõjaroimarite näidisprotsesse Eestis Mere-Gerretsi-Viigi üle Kalevi-Liival mõrvatud juutide asjas ning Jüriste-Linnase-Viksi Tartu koonduslaagri protsessi. Arhiividokumendid võimaldavad heita pilku nende protsesside köögipoolele. Näeme, et asjal oli vähe pistmist õiguse ja hoopis rohkem Nõukogude Liidu välispoliitiliste eesmärkide teostamisega näidisõigusemõistmise kaudu. Mõistagi NLKP Keskkomitee, KGB ja EKP KK Büroo dirigeerimisel. Süütute inimeste tapmise rakendamine välispropaganda teenistusse raskendab kõnealuste sündmuste uurimist tänapäevani. Samuti raskendab see ohvrite mälestuse jäädvustamist.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)