Eestlaste pensionipõlv lühemaks nükerdatud

KALJO VINN,      26. september 2007


Tänase pensionäri vanaduspensioni arvutuses sisaldub kolm rida. Esimene on kõigi jaoks ühesugune alusosa; teine on staazhiosak, mille suurus sõltub pensioniõigusliku staazhi aastate arvust ning aastahindest; kolmas on kindlustusosak, mis on aastakoefitsientide summa ja aastahinde korrutis.

Pensioniarvestus muutus 1. jaanuarist 1999.

Neil, kes lõpetasid pensioniõigusliku tegevuse enne 1. jaanuari 1999, pensioniarvutuses kolmandat rida polegi – pensionikindlustusstaazh puudub. Ja omakorda – neil tulevastel pensionäridel, kes alustasid töötamist 1. jaanuarist 1999 või hiljem, puudub pensioniarvutuses teine rida, sest riikliku pensionikindlustuse seaduse kohaselt pensioniõiguslikku staazhi neil enam ei arvestata, vaid arvesse läheb pensionikindlustuse staazh aastakoefitsiendi alusel. Aastakoefitsient omakorda arvutatakse aastas väljateenitud palga pealt arvestatud sotsiaalmaksu (õigemini: selle maksu pensionikindlustusse mineva osa – 20%) alusel niiviisi, et eelmainitud pensionikindlustatu summad kokku jagatakse isikustatud sotsiaalmaksu pensionikindlustuseks minevate summade keskmise suurusega. Seesugusest valemist tulenebki oht, et mõni madalapalgaline peab üht pensionikindlustuse staazhiaastat teenima mitu aastat.

Pensioniõiguslik staazh ja üldine tööstaazh on erinevad asjad

Järgmine jutt tuleb siiski vaid pensioniõiguslikust staazhist, sest tänaseid vanaduspensionäre puudutab see kõige olulisemalt.

Mina jäin vanaduspensionile 1993. aasta veebruaris, s.o ajal, kui vanaduspensioni alammääraks oli kehtestatud 85% alampalgast. Nüüdseks, enam kui 14 aastat hiljem, olen uurinud, et minu pensionilemineku ajal oli vanaduspensioni alammäär neil pensionäridel, kel pensionilisale õigust polnud, ühtlasi ka vanaduspensioni ülempiiriks, sest kellelgi ei õnnestunud pensioniarvestusse minevate näitajate järgi (olgu inimesel või 100 aastat pensioniõiguslikku staazhi) küündida kehtestatud ülemmäärani, sest kasutusel olnud valem vanaduspensioni suuruse arvutamiseks oli teistsuguste riigiolude tõttu muutunud täiesti mõttetuks, eriti veel pärast 1992. aasta radikaalset rahareformi.

Meenutan seda ja esimese pensioniseaduse vastuvõtmise aegset NSV Liidu majanduse ja rahanduse hoogustunud kokkuvarisemist selleks, et leida seletust tollal pensionitalitustes tehtud vigadele pensioniõigusliku staazhi arvutamisel. Kahtlemata soodustas toonane olukord ametnike hoolimatut suhtumist, kuid see pole siiski ainus põhjus. Veel tänagi ei suuda paljud pensioniametnikud, kes pikka aega on tegelnud nõukogudeaegse üldise tööstaazhi mõistega, vahet teha pensioniõigusliku staazhi ja kunagise üldise tööstaazhi olulisel erinevusel nii sisu kui ka mõõtmete poolest.

Proletaarne pügamine pensioniametites

Praegu kehtiv riikliku pensionikindlustuse seadus võrdsustab ühe pensioniõigusliku staazhiaasta aastakoefitsiendiga 1,000. Siit järeldub, et vanaduspensioni arvutamisel esineb pensioniõiguslik staazh aastakoefitsientide summana. Suhtumine pensioniõiguslikku staazhi ja aastakoefitsientide summa arvutusse on põhjendamatult erinev ka seaduse poole pealt, kuigi sellega vanuritele tekitatav kahju on väike, võrreldes sellega, mida tekitavad vead pensioniõiguslikele tegevustele kulutatud aegade kokkuarvamisel pensioniametites.

Peale lohakuse põhjustab seal vigu veel nn „kattuvate perioodide teooria", mis muudab ühe pensioniõigusliku tegevuse pensioniõigusetuks, kui ühe kalendriaasta kestel on eakas inimene olnud tegev enam kui ühes pensioniõiguslikus tegevuses.

Oma tähenduselt on niisugune arvutus samaväärne sellega, kui tänapäeval aastakoefitsiendi arvutamisel võetaks arvesse vaid ühel töökohal töötamise eest makstud palgalt arvutatud sotsiaalmaksu pensionikindlustuseks minev osa ning jäetaks kõrvale teise töö eest saadud palk, kuigi ka sellelt on tööandja arvestanud ning üle kandnud sotsiaalmaksu pensionikindlustuseks mineva osa.

Näiteid tänapäeval aktiivsete ja võimekate inimeste kohta, kes ainult ühe tegevusega ei piirdu, pole vaja kaugelt otsida. Kõigil on selge, et neile tehtaks liiga ühe osa palga arvesse võtmata jätmisega mingi „kattuvate perioodide teooria" abil. Täna oleks see täisproletaarne sigadus.

Inimesed ei saanud tollal õiget töötasu

Sugugi ilusam ja õiglasem pole nii talitada nende inimeste suhtes, kes on eluõhtusse jõudnud ajal, mil tehtu eest vaevalt et keegi sai õiget töötasu, sest kõik hinnad olid kaugel nende loomulikust väärtusest. Palk polnud ses suhtes mingi erand. Just seetõttu ongi õigustatud niisuguse mõiste kasutamine nagu seda on pensioniõiguslik staazh ning õige on see staazh panna pensioniarvutuses täitma sama ülesannet nagu aastakoefitsientide summagi, kuid ainult ühel tingimusel – kui pensioniõigusliku staazhi arvutamisel ollakse sama täpne ja hoolas nagu aastakoefitsiendi arvutamisel ja pensioniarvutuses kasutamisel.

Lõpetuseks: pensioniõiguslik staazh leiab pensioniarvutuses kasutamist ilmselt veel kaua, sest seaduse kohaselt arvestati pensioniõiguslikku staazhi 1998. aastalgi. Niikaua kui 1998. aastal tegutsenud inimesed vanaduspensioni saajate nimekirjas on, pole pensioniõigusliku staazhi õige arvestamine kaugeltki tähtsusetu. Seda muidugi siis, kui tahame meie tavaliste eakate vastu õiglased olla. Kui me seda aga ei taha, siis laskem pensioniameteil edasi mütata nii, kuidas jumal juhatab, s.o. kuidas üks või teine ametnik suvatseb.


(Võinuksin vanaduspensionär olla juba 1989. aastast, aga „tänu" pensioniinspektorile nükerdati pensionipõlv neli aastat lühemaks.)



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)