1150 aastat varjaagide kutsumisest valitsema

Eesti saatust on kujundanud transiit. Idast veeti kunagi läände kulda, hõbedat ja kalliskive, idas turustati meie põllusaadusi. Mitte alati pole Läänemere läänekaldal valitsenud demokraatia ja idakaldal totalitarism.

Nüüd, kus ERM koos oma soome-ugri ekspositsiooniga kaduvale eesti rahvale hauatähiseks saab, on paslik heita pilk tagasi kaugetele aegadele.

Kui keegi

„Lääne mõjul asetab inimese kogu maailma keskusesse, siis ta pole enam eestlane", kirjutas Uku Masing. Inimkesksuse sildi all on liberaalid meid haigeks, odavaks ja väljasurevaks teinud. Karmides looduslikes oludes ei olnud võimalik ilma solidaarsuse ja koostööta ellu jääda; ei saadud elada nagu Piiblis mainitud rahvad, kes kõik, peale juutide ja kreeklaste, on end sõdadega maa pealt pühkinud. Kui muistne eestlane sai põllult 3-4 seemet, siis egiptlane ja babüloonlane 60. Seetõttu tasus seal terved rahvad enda heaks tööle panna kogu ärkveloleku ajaks. India pühamees võis puu all istudes oodata, kuni vili suhu kukub.

Põhjapoolsed metsarahvad olid sunnitud seeni ja marju korjama, kalu püüdma ja ulukeid küttima. See andis täiusliku toidu ja arendas inimest ning tema vabadust rohkem kui linn - loodus on tehisühiskonnast keerulisem. Mets ja maa kuulusid kõigile, inimesed ei elanud teiste arvel. Muistsete soomeugrilaste meel oli looduslähedane, keskkonda peeti pühaks.

Masingu arvates taipas muistne eestlane maailma kuidagi intuitiivselt, ta ei eraldanud ennast maailmast. Saaremaast Hokkaidoni levis šamanism kui looduse(vaimude)ga suhtlemine.

Targad aitasid inimestel olla sellised, nagu nad ise soovisid, ja Peipsi taga tuli pappidel imesid teha, selleks et nendega võisteldes mitte alla jääda. Tõnis Vint on näinud ühes muistses liivi vöökirjas hiina meditatsiooni protsessi, mida võidigi enne „kristlik-germaani tõprakultuuri" (K. Marxi väljend) siin tunda. Võõrvallutuse järel pandi rahvas ihult ja vaimult 700 aastaks känguma. Ärkamisaeg pani omakultuurile põõna. Üleilmse väärtusega on hoopis Jakob Hurda eestvõttel kogutud vanavara.

Soome-ugri vaimsuse

eripäraks on peetud varieeruvust. Ei öelda otse, vaid teistmoodi (J. Kaplinski). Indoeuroopa keeltes saab vastandi palja prefiksi lisamisega: pane sõnale sõltuvalt keelest a-, an-, ne- või no- ette, ja ongi vastandtähendus.

Sellise loogika vaimus on meid pandud valikute ette: kas tahad N. Liitu või Ameerikat, SRÜ-d või EL-i, kärpimist või Kreekat jne. Opositsioon on vaenlane, kellega ei arutata - temast sõidetakse üle.

Eesti muinasaega on vägisi püütud paigutada kas Euroopa või Aasia konteksti. 6000 aasta eest ulatus soomeugrilaste kammkeraamikakultuur Kaama jõe äärest Läänemereni, jättes endast mälestuseks muu hulgas Valge mere ja Äänisjärve kaljujoonised. 4500 aastat tagasi hakati ida päritolu indoeurooplastelt üle võtma põllundust ja karjandust; võimalik, et ka esivanemate-, karu- ja päikesekultust. Võitluskirveste kultuuri ja selle Fatjanovo haru seost kammkeraamikakultuuri kandjatega on vaja veel uurida: sealt peaksid pärinema eestlaste sinised silmad ja heledad pead, meie geenid, mis põhjamaadesse ja vitamiinivaesele teraviljatoidule paremini sobivad. Soomeugrilaste Djakovo kultuuri linnused ulatusid Volga, Okaa ja Moskva jõe äärest Asvani. 18. sajandil eKr hakkasid soome-ugri keeled ja kultuurid lahknema Kaama-äärsest Ananjino (7.-2. s. eKr) ja Prjanibori (2. s. EKr - 5. s. m.a.j.) omast idas; huvi pakub nii ühine kui ka erinev.

Slaavlaste põhialad ulatusid Desna jõest Vislani ja kokkupuuted soomeugrilastega algasid 6.-7. sajandil. Meie vahele jäid leedulaste ülempreestrite krive-krivaitiste järgi nime saanud krivitšid - slaavi mõjudega soome-ugri-balti segarahvas, kelle järeltulijateks peetakse setusid ja võrokesi. Pihkvamaa pikk-kiiged on soome-ugri päritolu (S. Laul, G. Lebedev). Osa tšuude elas Eestist kagu pool. Jordanes (551. a) mainib neid (thiudios) päripäeva koos vepsa-, mari- ja mordvalastega; samuti slaavlasi. Nestori kroonika (1113. a) loetleb juba 13 soome-ugri ja balti hõimu, kellest tšuude võib juba meie esivanemateks pidada.

Sõna eesti (algselt aest) tähendab ida.

10. sajandi lõpul võtsid eesti mereröövlid Olav Tryggvasoni [Norra kuningas 995-1000] saaga järgi vange ja pidasid koduorje, kauplesid Novgorodi turul. Mainitud hõime on mitmed võimud oma maksualusteks pidanud ja nad võisid ka omavahel sõdida, võimalik, et orjade saamiseks (pole teada, millest tuleb sõna „slaavlane", kuid ladina keeles tähendab ta orja, slavus).

Nestor kirjutab oma kroonika alguses, kuidas rossid (varjaagid), tšuudid, sloveenid (slaavlaste põhjapoolseim haru), krivitšid ja vepslased kutsusid 6370. a (862. a m.a.j.) varjaagid end uuesti valitsema.

Pihkva kroonika järgi olid varjaagid maalt minema kihutatud vägivallatsemise pärast. Normannid olid pigem röövlid kui sõdurid ja osalesid mitme Euroopa riigi kui vägivallaaparaadi loomisel, kuid assimileerusid ruttu. Vene esimene vürst Rjurik võis valitsema asuda Laadoga (Aldeigjuborg) piirkonnas, kus slaavi- ja skandinaaviapärased kääpad paiknevad segamini, ja seejärel Novgorodis (Holmgård).

Laadoga ja Novgorod asuvad teel varjaagide juurest kreeklaste juurde (hõbevalgel) ning kujutasid endast keelte ja kultuuride paabelit (R. Vaiksoo), mis andis sünergia. See oli Lääne-Euroopast kultuuriliselt kõrgem ja Põhjala kõige kiiremini arenev piirkond.

Tänapäeva Eestile andnuks orienteerumine Peterburile ilmselt õitsengu, kuid selle asemel on valitud manduv lõunasoomestumine.

Vana-Vene riigi alguseks loetakse 882. aastat, kui Rjuriku sugulane Oleg (Helge) vallutas Kiievi. Vürst Igoril tuli kahekordse maksukogumise pärast elu jätta, mille eest ta naine Olga (Helga) ülijulmalt kätte maksis. Temast sai riigi esimene naissoost ja kristlasest valitseja. Olga võis pärineda isegi siitpoolt Peipsit. Selle kasuks kõnelevad tema sünnikodu vaesus ja ta ebatavaline ilu.

Venemaa ristiusustamine algas 988. aastal, kui Kiievi suurvürst Vladimir („maailma valitsus") end Bütsantsi vaimulikel ristida käskis. Tšuudidega oli ta lähedalt seotud.

1030. aastal Jaroslav Tark vallutas Tartu ja rajas sinna oma kantsi. Varsti möödub sellest milleenium. Tema poeg üritas kogu eestlaste maad vallutada ja pani rahva ränga maksukoorma alla. See viis eduka ülestõusuni (1061. a), mille võisid algatada targad, ja sellega ajendada laiaulatusliku ülestõusu Vene riigi alamrahva seas. Nõu käidi ses asjas igatahes küsimas tšuudi nõia juures.

Iseseisvas Novgorodi feodaalvabariigis (1136-1478), mis ulatus Karjalasse ja Uuralite taha, on teada 80 vastuhakku; neist tosin olid ulatuslikud relvastatud ülestõusud ülikute vastu. Soome-ugri päritolu Volga rahvad lõid kaasa kolmes Vene talurahvasõjas. Eestlaste hinge aga jäi märgistama 700-aastane orjapõlv, täis abitut ängi ja jõuetut raevu mõisnike vastu.

Tšuude mainitakse

Kiievi riigi rajamisel, stepirahvaste vastu kaitsmisel ja lepingute sõlmimisel üsna tihti. Ülik Mikula Tšudin oli üks neljast seadustekogu „Jaroslavitšite õigus" koostajatest; see sätestas feodaalsuhted, sh vahekorrad mõisas. Kiievi lihtrahva ulatusliku ülestõusu mahasurumisel (1068. a) paistis silma tema vend. Novgorod („uus linn") rajati V. Janini hüpoteesi järgi karjalaste, krivitšite ja sloveenide asulate kohale. Võimalik, et sloveenidele kuulus vaid Slavnja viiendik.

Novgorodimaa oli soomeugrilaste demokraatlik vabariik, kus rahvas teostas võimu rahvakoosolekul ehk veetšel („nõupidamine"). Algul said seal sõna ka lihtinimesed ja külarahvas. Linnad olid autonoomsed, oma veetšesid pidasid ka linnaosad ja tänavad.

Novgorodi linna rikkusest kõnelevad 80 kirikut. Tänavatel oli puitsillutis ja all kanalisatsioon, mitte solk ja reoveed nagu see oli sel ajal Lääne-Euroopas. Novgorodi veetšel arutati läbi kõik riigile olulised küsimused, langetati otsused ja valiti ametnikud, sh piiskop ja vürst. Viimane oli vaid kergesti tagandatav väejuht, kes ei tohtinud linnas elada ja poliitikas osaleda.

Novgorodimaa demokraatia tegid võimalikuks lihtrahva maaomand ja kirjaoskus, viimane võis ka Eestisse ulatuda. Karjalakeelne tohtkiri on leitud.

Kreeka, Novgorodi ja paari Itaalia linna võimu sündimine altpoolt, „kaosest", mitte jumalikuks peetud üksikisikutelt ülaltpoolt on varasemas ajaloos äärmiselt ebatavaline.

Mart Laari esimene valitsus „tegi platsi puhtaks" just rahva(rinde) vaimust ja pihustas loomisest saadik kogukonnas elanud inimesed abituteks aatomiteks. Kadus ka perekond ja algas eesti rahva väljasuremine. Andrus Ansipi arusaam oma parteist ja valitsusest kui asendamatust pärineb V. I. Leninilt.

Vene keelest on tulnud eesti keelde sõnad raha, turg, raamat, nädal, teisipäev, neljapäev, paast, papp, rist, ristimine jpt. Pihkval ja Novgorodil olnud Tartus oma kirikud ning juhend eestlastele usuõpetuse andmiseks. Erinevalt verisest ja tulisest Lääne kristlusest ei kasutanud Ida kristlus usu levitamiseks põhimõtteliselt vägivalda ja vallutus ei muutnud kohaliku rahva elu. Soome-ugri vaimsust väljendavad Novgorodi- ja Pihkvamaa kirikud, mis erinevad teistest suursuguse lihtsuse, harmoonia ja loodusesse sulandumise poolest. Osa neist on puust ja pisikesed (Kižil, Vitoslavitsas). Ei mingit ilutsemist ega valitsemist!

Tagasi vaadates

tundub ajaloo käik valikuid mitte pakkuvana ja minevikku pööratud poliitikana. See ei ole päris nii. Endise N. Liidu aladel on läbi ajaloo igasugused riigid ülemvõimu pärast võidelnud.

Moskva vürstiriik alustas 13. sajandil laienemist Eesti maakonna suurusena. Noorele kiskjale tagas edu mongolitelt ja moslemitelt õpitud uus poliitiline kultuur: pühaduseteotused, valevanded, äraostmine ja üks riigi eesõigusi - veretööd. Õnneks ei jõudnud nomaadide vallutused „viimase mereni", sumbudes Venemaa rahvaste vastupanus.

Maailma ajalugu olnuks ka teisem, kui vürst Vladimir valinuks katoliikluse või islami. Viimane lubanuks tal kuuest naisest nelja edasi pidada ega keelanuks 800 liignaist. Õnneks ei suutnud aga slaavlaste esivanemad kuidagi ilma joomapidudeta elada, ja islam langes ära. 14. sajandil oli mainitud rahvaid ühendamas Leedu paganlik suurvürst Algirdas, kellel jäi vallutamata vaid Moskva Kreml. Leedulased jõudsid sinna koos poolakatega 400 aastat ja Napoleon 200 aastat tagasi, kuid löödi rahva patriootlikuma osa poolt maalt välja.

Segaste aegade mõistmiseks

on hea teada, et rahvas ei ole üksikisikute summa ja et ühiskond ei koosne inimestest, vaid kommunikatsioonidest, ning seisab inimestest kõrgemal.

Kes vaadeldud ajaloolõikudest rahvuslikke ja etnilisi konflikte otsib, peab pettuma. Keskaja sisuks oli ülikute püüd rohkem feodaalrenti saada, mis tingis nii vallutusi kui ka rahva vastupanu maksustamisele ja pärisorjastamisele.

Novgorod jäi Moskvale sõjaliselt armetult alla, kuid oli lasknud ka oma demokraatia kaaperdada endale rikkused haaranud 30-40 ülikpere poolt. Neile tegid poliitikat 300 rikkurit eesotsas Isandate Nõukoguga. Vaesuses, võlgades ja sõltuvuses lihtrahvaga sai kergesti manipuleerida, inimesi ära osta ja kostitada.

Osa soovis vabaduse ja suveräänsuse loovutada Moskvale, ja Ivan III hävitaski valdava osa Novgorodi eliidist rahva pealekaebamiste abil. Ülikud eelistasid Leedu võimu.

Mälestuse Novgorodi kunagisest suveräänsusest ja demokraatiast koos piirkonna omapäraga hävitas Ivan IV Groznõi (Äikseline) 1580. aastal, küüditades, tappes ja surnuks piinates suure osa elanikkonnast.

[esiletõste]

Nestor kirjutab oma kroonika alguses, kuidas rossid (varjaagid), tšuudid, sloveenid (slaavlaste põhjapoolseim haru), krivitšid ja vepslased kutsusid 6370. aastal (862. a m.a.j.) varjaagid end uuesti valitsema.

[fotoallkiri]

Novgorodi linna rikkusest kõnelevad 80 kirikut. Tänavatel oli puitsillutis ja all kanalisatsioon, mitte solk ja reoveed nagu see oli sel ajal Lääne-Euroopas. Novgorodi veetšel arutati läbi kõik riigile olulised küsimused, langetati otsused ja valiti ametnikud, sh piiskop ja vürst. Viimane oli vaid kergesti tagandatav väejuht, kes ei tohtinud linnas elada ja poliitikas osaleda.

KARL LUST  (SDE)1150 aastat varjaagide kutsumisest valitsema

Eestlaste suhted Venemaa ja venelastega on üle 70 aasta olnud üksnes tugevate tunnete meelevallas. Vene kaarti on Eesti sisepoliitikas suudetud 20 aastat ära kasutada ükskõik mille saavutamiseks ja õigustamiseks. Samas oleme lähimad loodevenelaste ja lätlaste-leedulastega ning meil on ka osaliselt ühine ajalugu.

Eesti saatust on kujundanud transiit. Idast veeti kunagi läände kulda, hõbedat ja kalliskive, idas turustati meie põllusaadusi. Mitte alati pole Läänemere läänekaldal valitsenud demokraatia ja idakaldal totalitarism.

Nüüd, kus ERM koos oma soome-ugri ekspositsiooniga kaduvale eesti rahvale hauatähiseks saab, on paslik heita pilk tagasi kaugetele aegadele.

Kui keegi
„Lääne mõjul asetab inimese kogu maailma keskusesse, siis ta pole enam eestlane", kirjutas Uku Masing. Inimkesksuse sildi all on liberaalid meid haigeks, odavaks ja väljasurevaks teinud. Karmides looduslikes oludes ei olnud võimalik ilma solidaarsuse ja koostööta ellu jääda; ei saadud elada nagu Piiblis mainitud rahvad, kes kõik, peale juutide ja kreeklaste, on end sõdadega maa pealt pühkinud. Kui muistne eestlane sai põllult 3-4 seemet, siis egiptlane ja babüloonlane 60. Seetõttu tasus seal terved rahvad enda heaks tööle panna kogu ärkveloleku ajaks. India pühamees võis puu all istudes oodata, kuni vili suhu kukub.

Põhjapoolsed metsarahvad olid sunnitud seeni ja marju korjama, kalu püüdma ja ulukeid küttima. See andis täiusliku toidu ja arendas inimest ning tema vabadust rohkem kui linn - loodus on tehisühiskonnast keerulisem. Mets ja maa kuulusid kõigile, inimesed ei elanud teiste arvel. Muistsete soomeugrilaste meel oli looduslähedane, keskkonda peeti pühaks.

Masingu arvates taipas muistne eestlane maailma kuidagi intuitiivselt, ta ei eraldanud ennast maailmast. Saaremaast Hokkaidoni levis šamanism kui looduse(vaimude)ga suhtlemine.

Targad aitasid inimestel olla sellised, nagu nad ise soovisid, ja Peipsi taga tuli pappidel imesid teha, selleks et nendega võisteldes mitte alla jääda. Tõnis Vint on näinud ühes muistses liivi vöökirjas hiina meditatsiooni protsessi, mida võidigi enne „kristlik-germaani tõprakultuuri" (K. Marxi väljend) siin tunda. Võõrvallutuse järel pandi rahvas ihult ja vaimult 700 aastaks känguma. Ärkamisaeg pani omakultuurile põõna. Üleilmse väärtusega on hoopis Jakob Hurda eestvõttel kogutud vanavara.

Soome-ugri vaimsuse
eripäraks on peetud varieeruvust. Ei öelda otse, vaid teistmoodi (J. Kaplinski). Indoeuroopa keeltes saab vastandi palja prefiksi lisamisega: pane sõnale sõltuvalt keelest a-, an-, ne- või no- ette, ja ongi vastandtähendus.

Sellise loogika vaimus on meid pandud valikute ette: kas tahad N. Liitu või Ameerikat, SRÜ-d või EL-i, kärpimist või Kreekat jne. Opositsioon on vaenlane, kellega ei arutata - temast sõidetakse üle.

Eesti muinasaega on vägisi püütud paigutada kas Euroopa või Aasia konteksti. 6000 aasta eest ulatus soomeugrilaste kammkeraamikakultuur Kaama jõe äärest Läänemereni, jättes endast mälestuseks muu hulgas Valge mere ja Äänisjärve kaljujoonised. 4500 aastat tagasi hakati ida päritolu indoeurooplastelt üle võtma põllundust ja karjandust; võimalik, et ka esivanemate-, karu- ja päikesekultust. Võitluskirveste kultuuri ja selle Fatjanovo haru seost kammkeraamikakultuuri kandjatega on vaja veel uurida: sealt peaksid pärinema eestlaste sinised silmad ja heledad pead, meie geenid, mis põhjamaadesse ja vitamiinivaesele teraviljatoidule paremini sobivad. Soomeugrilaste Djakovo kultuuri linnused ulatusid Volga, Okaa ja Moskva jõe äärest Asvani. 18. sajandil eKr hakkasid soome-ugri keeled ja kultuurid lahknema Kaama-äärsest Ananjino (7.-2. s. eKr) ja Prjanibori (2. s. EKr - 5. s. m.a.j.) omast idas; huvi pakub nii ühine kui ka erinev.

Slaavlaste põhialad ulatusid Desna jõest Vislani ja kokkupuuted soomeugrilastega algasid 6.-7. sajandil. Meie vahele jäid leedulaste ülempreestrite krive-krivaitiste järgi nime saanud krivitšid - slaavi mõjudega soome-ugri-balti segarahvas, kelle järeltulijateks peetakse setusid ja võrokesi. Pihkvamaa pikk-kiiged on soome-ugri päritolu (S. Laul, G. Lebedev). Osa tšuude elas Eestist kagu pool. Jordanes (551. a) mainib neid (thiudios) päripäeva koos vepsa-, mari- ja mordvalastega; samuti slaavlasi. Nestori kroonika (1113. a) loetleb juba 13 soome-ugri ja balti hõimu, kellest tšuude võib juba meie esivanemateks pidada.

Sõna eesti (algselt aest) tähendab ida.
10. sajandi lõpul võtsid eesti mereröövlid Olav Tryggvasoni [Norra kuningas 995-1000] saaga järgi vange ja pidasid koduorje, kauplesid Novgorodi turul. Mainitud hõime on mitmed võimud oma maksualusteks pidanud ja nad võisid ka omavahel sõdida, võimalik, et orjade saamiseks (pole teada, millest tuleb sõna „slaavlane", kuid ladina keeles tähendab ta orja, slavus).

Nestor kirjutab oma kroonika alguses, kuidas rossid (varjaagid), tšuudid, sloveenid (slaavlaste põhjapoolseim haru), krivitšid ja vepslased kutsusid 6370. a (862. a m.a.j.) varjaagid end uuesti valitsema.

Pihkva kroonika järgi olid varjaagid maalt minema kihutatud vägivallatsemise pärast. Normannid olid pigem röövlid kui sõdurid ja osalesid mitme Euroopa riigi kui vägivallaaparaadi loomisel, kuid assimileerusid ruttu. Vene esimene vürst Rjurik võis valitsema asuda Laadoga (Aldeigjuborg) piirkonnas, kus slaavi- ja skandinaaviapärased kääpad paiknevad segamini, ja seejärel Novgorodis (Holmgård).

Laadoga ja Novgorod asuvad teel varjaagide juurest kreeklaste juurde (hõbevalgel) ning kujutasid endast keelte ja kultuuride paabelit (R. Vaiksoo), mis andis sünergia. See oli Lääne-Euroopast kultuuriliselt kõrgem ja Põhjala kõige kiiremini arenev piirkond.

Tänapäeva Eestile andnuks orienteerumine Peterburile ilmselt õitsengu, kuid selle asemel on valitud manduv lõunasoomestumine.

Vana-Vene riigi alguseks loetakse 882. aastat, kui Rjuriku sugulane Oleg (Helge) vallutas Kiievi. Vürst Igoril tuli kahekordse maksukogumise pärast elu jätta, mille eest ta naine Olga (Helga) ülijulmalt kätte maksis. Temast sai riigi esimene naissoost ja kristlasest valitseja. Olga võis pärineda isegi siitpoolt Peipsit. Selle kasuks kõnelevad tema sünnikodu vaesus ja ta ebatavaline ilu.

Venemaa ristiusustamine algas 988. aastal, kui Kiievi suurvürst Vladimir („maailma valitsus") end Bütsantsi vaimulikel ristida käskis. Tšuudidega oli ta lähedalt seotud.

1030. aastal Jaroslav Tark vallutas Tartu ja rajas sinna oma kantsi. Varsti möödub sellest milleenium. Tema poeg üritas kogu eestlaste maad vallutada ja pani rahva ränga maksukoorma alla. See viis eduka ülestõusuni (1061. a), mille võisid algatada targad, ja sellega ajendada laiaulatusliku ülestõusu Vene riigi alamrahva seas. Nõu käidi ses asjas igatahes küsimas tšuudi nõia juures.

Iseseisvas Novgorodi feodaalvabariigis (1136-1478), mis ulatus Karjalasse ja Uuralite taha, on teada 80 vastuhakku; neist tosin olid ulatuslikud relvastatud ülestõusud ülikute vastu. Soome-ugri päritolu Volga rahvad lõid kaasa kolmes Vene talurahvasõjas. Eestlaste hinge aga jäi märgistama 700-aastane orjapõlv, täis abitut ängi ja jõuetut raevu mõisnike vastu.

Tšuude mainitakse
Kiievi riigi rajamisel, stepirahvaste vastu kaitsmisel ja lepingute sõlmimisel üsna tihti. Ülik Mikula Tšudin oli üks neljast seadustekogu „Jaroslavitšite õigus" koostajatest; see sätestas feodaalsuhted, sh vahekorrad mõisas. Kiievi lihtrahva ulatusliku ülestõusu mahasurumisel (1068. a) paistis silma tema vend. Novgorod („uus linn") rajati V. Janini hüpoteesi järgi karjalaste, krivitšite ja sloveenide asulate kohale. Võimalik, et sloveenidele kuulus vaid Slavnja viiendik.

Novgorodimaa oli soomeugrilaste demokraatlik vabariik, kus rahvas teostas võimu rahvakoosolekul ehk veetšel („nõupidamine"). Algul said seal sõna ka lihtinimesed ja külarahvas. Linnad olid autonoomsed, oma veetšesid pidasid ka linnaosad ja tänavad.

Novgorodi linna rikkusest kõnelevad 80 kirikut. Tänavatel oli puitsillutis ja all kanalisatsioon, mitte solk ja reoveed nagu see oli sel ajal Lääne-Euroopas. Novgorodi veetšel arutati läbi kõik riigile olulised küsimused, langetati otsused ja valiti ametnikud, sh piiskop ja vürst. Viimane oli vaid kergesti tagandatav väejuht, kes ei tohtinud linnas elada ja poliitikas osaleda.

Novgorodimaa demokraatia tegid võimalikuks lihtrahva maaomand ja kirjaoskus, viimane võis ka Eestisse ulatuda. Karjalakeelne tohtkiri on leitud.

Kreeka, Novgorodi ja paari Itaalia linna võimu sündimine altpoolt, „kaosest", mitte jumalikuks peetud üksikisikutelt ülaltpoolt on varasemas ajaloos äärmiselt ebatavaline.

Mart Laari esimene valitsus „tegi platsi puhtaks" just rahva(rinde) vaimust ja pihustas loomisest saadik kogukonnas elanud inimesed abituteks aatomiteks. Kadus ka perekond ja algas eesti rahva väljasuremine. Andrus Ansipi arusaam oma parteist ja valitsusest kui asendamatust pärineb V. I. Leninilt.

Vene keelest on tulnud eesti keelde sõnad raha, turg, raamat, nädal, teisipäev, neljapäev, paast, papp, rist, ristimine jpt. Pihkval ja Novgorodil olnud Tartus oma kirikud ning juhend eestlastele usuõpetuse andmiseks. Erinevalt verisest ja tulisest Lääne kristlusest ei kasutanud Ida kristlus usu levitamiseks põhimõtteliselt vägivalda ja vallutus ei muutnud kohaliku rahva elu. Soome-ugri vaimsust väljendavad Novgorodi- ja Pihkvamaa kirikud, mis erinevad teistest suursuguse lihtsuse, harmoonia ja loodusesse sulandumise poolest. Osa neist on puust ja pisikesed (Kižil, Vitoslavitsas). Ei mingit ilutsemist ega valitsemist!

Tagasi vaadates
tundub ajaloo käik valikuid mitte pakkuvana ja minevikku pööratud poliitikana. See ei ole päris nii. Endise N. Liidu aladel on läbi ajaloo igasugused riigid ülemvõimu pärast võidelnud.

Moskva vürstiriik alustas 13. sajandil laienemist Eesti maakonna suurusena. Noorele kiskjale tagas edu mongolitelt ja moslemitelt õpitud uus poliitiline kultuur: pühaduseteotused, valevanded, äraostmine ja üks riigi eesõigusi - veretööd. Õnneks ei jõudnud nomaadide vallutused „viimase mereni", sumbudes Venemaa rahvaste vastupanus.

Maailma ajalugu olnuks ka teisem, kui vürst Vladimir valinuks katoliikluse või islami. Viimane lubanuks tal kuuest naisest nelja edasi pidada ega keelanuks 800 liignaist. Õnneks ei suutnud aga slaavlaste esivanemad kuidagi ilma joomapidudeta elada, ja islam langes ära. 14. sajandil oli mainitud rahvaid ühendamas Leedu paganlik suurvürst Algirdas, kellel jäi vallutamata vaid Moskva Kreml. Leedulased jõudsid sinna koos poolakatega 400 aastat ja Napoleon 200 aastat tagasi, kuid löödi rahva patriootlikuma osa poolt maalt välja.

Segaste aegade mõistmiseks
on hea teada, et rahvas ei ole üksikisikute summa ja et ühiskond ei koosne inimestest, vaid kommunikatsioonidest, ning seisab inimestest kõrgemal.

Kes vaadeldud ajaloolõikudest rahvuslikke ja etnilisi konflikte otsib, peab pettuma. Keskaja sisuks oli ülikute püüd rohkem feodaalrenti saada, mis tingis nii vallutusi kui ka rahva vastupanu maksustamisele ja pärisorjastamisele.

Novgorod jäi Moskvale sõjaliselt armetult alla, kuid oli lasknud ka oma demokraatia kaaperdada endale rikkused haaranud 30-40 ülikpere poolt. Neile tegid poliitikat 300 rikkurit eesotsas Isandate Nõukoguga. Vaesuses, võlgades ja sõltuvuses lihtrahvaga sai kergesti manipuleerida, inimesi ära osta ja kostitada.

Osa soovis vabaduse ja suveräänsuse loovutada Moskvale, ja Ivan III hävitaski valdava osa Novgorodi eliidist rahva pealekaebamiste abil. Ülikud eelistasid Leedu võimu.

Mälestuse Novgorodi kunagisest suveräänsusest ja demokraatiast koos piirkonna omapäraga hävitas Ivan IV Groznõi (Äikseline) 1580. aastal, küüditades, tappes ja surnuks piinates suure osa elanikkonnast.

[esiletõste]
Nestor kirjutab oma kroonika alguses, kuidas rossid (varjaagid), tšuudid, sloveenid (slaavlaste põhjapoolseim haru), krivitšid ja vepslased kutsusid 6370. aastal (862. a m.a.j.) varjaagid end uuesti valitsema.

[fotoallkiri]
Novgorodi linna rikkusest kõnelevad 80 kirikut. Tänavatel oli puitsillutis ja all kanalisatsioon, mitte solk ja reoveed nagu see oli sel ajal Lääne-Euroopas. Novgorodi veetšel arutati läbi kõik riigile olulised küsimused, langetati otsused ja valiti ametnikud, sh piiskop ja vürst. Viimane oli vaid kergesti tagandatav väejuht, kes ei tohtinud linnas elada ja poliitikas osaleda.

KARL LUST
SDE

Jaga |