Aitame noortel jääda

Noorte hääl peab olema kuuldavam ning nende tahet oma elu korraldamisel rohkem kaasa rääkida peaks võtma tõsiselt. Siin ei piisa pelgalt valijate vanusepiiri langetamisest ja erinevate noorte esinduskogude kokkukutsumisest, kui sellega ei kaasne tegelikku otsustusõigust. Noorte algatused peavad jõudma seadusloomesse ning rakendusaktidesse. Sõnad ei tohi lahkneda tegudest, ning kui tõsimeeli räägime noorte suuremast kaasatusest, ei saa riigi tasandil lubada taolisi möödapanekuid nagu hiljutine jant ajalehelaste ümber. Kuigi piinlikule olukorrale leiti lõpuks lahendus, peaksime tõsiselt mõtlema kogu noorte tööd reguleeriva seadusandluse liberaliseerimisele.

Noori ei tohi hoida vati sees. Oluline on võimaldada noortel endale ise taskuraha teenida. Töö kasvatab enesedistsipliini, kujundab isiksust, parandab enesehinnangut. Olemasolevaid seadusi tuleb täiendada nii, et noore inimese soov töötada ei põrkaks vastu bürokraatlikke piiranguid. Raske on uskuda, et tööandjad hakkaksid alaealisi töötajaid kuidagi ebaõiglaselt või halvasti kohtlema. Kui midagi sellist peaks juhtuma, on tööandja maine väga pikaks ajaks, kui mitte alatiseks, rikutud ning vaevalt, et ükski ettevõtja tahab sellega riskida.

Hetkel põrkub paljude ettevõtjate plaan suveks lisatööjõudu palgata jäigale regulatsioonile. See on kahetsusväärne! Pigem tuleks tööandjaid toetada, ning seda mitte pelgalt neid tunnustades, vaid leides võimalused, kuidas panna ettevõtjad rohkem materiaalselt huvituma. Taas tuleb arutelu algatada maksusoodustustest, mis kompenseeriksid noorte palkamisega seonduvad lisakulud ja riskid. Igatahes tuleb see odavam, kui sotsiaalselt irdunud ja tänavamõjude alla sattunud noorte hilisem ümberkasvatamine.

Vaheldusrikast tööd ja huvitavat seltsielu pakub suvel Õpilasmalev, ent see vahva organisatsioon vajaks samuti suuremat tähelepanu nii riigi kui ka omavalitsuste poolt. Täna ei suuda Õpilasmalev kaasata kõiki soovijaid, samuti on keeruline leida ettevõtete hulgast partnereid. Siingi peaks rakendama soodustuspaketti, mis paneks ettevõtjaid malevarühmi kahel käel vastu võtma. Malevast saadud töökogemus ning sealt leitud sõbrad jäävad kogu eluks, aidates noortel teha tulevikus valik sünnimaa kasuks.

Veel üht olulist võimalust noori reaalsete tööolukordade kaudu kasvatada oleme seni tagasihoidlikult kasutanud. Meelsasti osaletakse töövarjupäeval, ent võimalust end erinevate erialade asjatundjate kõrval elus toimuvaga kurssi viia võiks pakkuda märksa sagedamini ja pikema aja vältel. Praktika töövarjuna arendaks noorte silmaringi ja paneks nad huvituma kodumaisest loovtööstusest ja ettevõtlusest. Nii on peale õpingute lõppu kergem otsustada, et ükskõik kuhu õpingud ka viivad, tullakse Eestisse tagasi, andes oma oskused ja töö sünnimaale.

„Mina jään!“ on suurepärane mõte, mis möödunud laulu- ja tantsupeo ülevatel tundidel tuhandetesse südametesse külvati. Riigi ja poliitikute ülesanne on jätkata nii, et tahe jääda meie noortes süveneks. Luua selleks võimalusi ja tagada soodne pinnas!

KESKMÕTE: Noorte algatused peavad jõudma seadusloomesse ning rakendusaktidesse.

TAAVI PUKK,

Tallinna Kesklinna vanem

Jaga |