Nädala juubilar BULAT OKUDŽAVA 90

Esimesena hakkas luulet kitarri saatel laulma (justnimelt laulma!) ei keegi muu kui Bulat Okudžava. Võssotski tunnistas kord, et tema võttis kitarri kätte just BO mõjul. Võssotski on justkui võimsamalt jäänud nõukogudeajal elanud rahva mällu, kuid Okudžava on meie teadvuses jällegi korüfee staatuses. Võssotski üritas oma karuse häälega vahel lausa karjuda, et teda ometi kuulda võetaks, ent Okudžava laulis vaikse härda häälega, kuid polnud sugugi Vähem kuuldav. Ja teda kuuldi ja mõisteti!

BO sõber ja kaasvõitleja Jevgeni Jevtušenko on öelnud: „Poeet Venemaal tähendab enamat kui poeeti.“ Praegu on raske ette kujutada, kuid kuuekümnendatel, epohhil, mille silmapaistvaks esindajaks Bulat Okudžava oli, tõid poeedid kokku staadionitäisi rahvast nagu poptähed. Vahe vaid selles, et tuhandelisi auditooriume ligi meelitavad poplauljad ei saa kiidelda mõjuga, mis oli poeetidel inimeste hingele ja vaimule tollal, kui usuti „suure sula“ vaimu, mida Hruštšov pärast Stalini kõvakäelist võimutsemist lahkelt lubas.

Bulat Šalvovitš Okudžava sündis 9. mail 1924 Moskvas ja suri 12. juunil 1997 Pariisis. Rindevõitlejale, kes tegi kaasa sõja algusest lõpuni, osutus võit Suures Isamaasõjas kõige paremaks sünnipäevakingituseks.

Kodumaad kaitsma läks ta 9. klassist, võltsides dokumente. Sai haavata. Siinkohal on tahtmine väljenduda lausega, mis BO puhul ei tohiks kõlada paatoslikuna: võla kodumaa ees andis verehinnaga, olles ise alles koolipoiss; hiljem aga tagastas ta võla oma südameverega kirjutatud luuletustega.

Arvatavasti naljatas Bulat (muidugi mitte avalikult) sõprade seltskonnas, et tema sünnipäeva tähistavad kõik Suure Isamaasõja veteranid. Muide, 1970-ndail filmitud „Valgevene vaksalis“ kohtuvad veteranid eakate inimestena ja meenutavad „kunagist suurt tulelõõma“. Ja kuigi filmis ei paugu püssid, võib teose liigitada isamaasõjalisse filmoteeki. Rindelolnuile on see väga südamelähedane ja kallis, sest seal kõlab üks paremaid sõjalaule, mille hingesööbivalt on kirjutanud Okudžava.

(Ligikaudne tõlge:

Meil on vaja ühte võitu

ühte kõigi jaoks.

Ükski hind pole selleks liiga kõrge.

Jälle põleb fugass.

Kõlab teine käsk.

Ja postiljon läheb

meid taga otsides hulluks.)

Neis ridades on tõde sõjast rohkem kui ametlike kroonikakirjutajate tendentslikes kirjutistes. Iseloomulik on kokkulangevus, et sõjamees ka ise suri sõjaväehospidalis (kuigi Pariisis).

Pärnus elas nõukogudeaja loomeintelligentsi üks lemmikuid – luuletaja David Samoilov. Tema suvilast kujunes teisitimõtlejate saareke. Väike, kuid Ohtlik nõukogude korra alustalade jaoks.

Rahulikku Eesti linnakesse sõitsid kokku boheemlastest kirjanikud ja poeedid, nende seas ka Bulat Okudžava. Küllap samamoodi nagu tol ajal köökides arutati riigis toimuvat, nii käis ka Samoilovi suvilas kõva arutelu, mis peegeldus seal kokku tulnute loomingus.

1980-ndatel, perestroika tuhinas, siis, kui nagu 1960-ndatelgi oli inimestes taas vabadusetunnetus (glasnosti-aeg), kõndisin mina noorena ja naiivsena, 60-ndate luulest osasaanuna mööda Arbatti – jalakäijate tänavat, kus pillerkaaritas vallapääsnud noorus (ja mitte ainult noorus), kes oma boheemlikest „peidupaikadest“ ja 60-ndate köökidest oli valgunud Arbati munakivisillutisele ning joobunud vabast õhust.

Kõndisin seal ringi minagi ja kuulasin barde, silmitsesin kunstnike „nüüd juba lubatud“ maale, jätsin meelde „seni tundmatute tunnustamata geeniuste“ laule ja ahmisin sisse vabadusesõõme, teades, et siinsamas, Arbatil, Moskva kõige kuulsamal tänaval, elab Bulat Okudžava – selle tänava elanik, kes oli lauludes seda ülistanud, selle tänava kuulsaks laulnud.

Okudžava elu oli tihedalt läbi põimitud 20. sajandi ajalooga. Mitu korda sõitis saatus temast üle nagu teerulliga. Tema parteitegelasest isa oli Lavrenti Beriaga (Stalini lähim abiline!) tülli läinud ning pika vihaga Lavrenti polnud teda unustanud, ja 1937-ndal Okudžava isa suri Gulagi arhipelaagis. Ka emal tuli olla 19 aastat vangistuses.

Rahvuselt on Bulat grusiin, ja ma mõtlen, et äkki oli tema alternatiiviks tollele teisele grusiinile, kõigi aegade ja rahvaste juhile, et grusiine meenutataks ikka hea sõnaga. Et rehabiliteerida kogu rahvust?

Okudžava kuuluks nagu meile kõigile. Igaüks võib teda asetada omaenda ellu, elada tema värssides läbi oma saatuseseigad. Kui Võssotski kitarriga on meil alati silme ees, siis Okudžava meenutab tagasihoidlikku mehikest, kes veeretab vaikselt viise... ja oma päevi eluõhtu poole.Ta oli tõepoolest tagasihoidlik, tihti kordas ta vaiksel moel: “Rahvalaulud on alati head. Halbu laule ei jäta rahvas meelde ega laula neid. Mul on palju laule, mida hiljem laulda enam ei taha. Tähendab, need on halvad.“

Kuigi Okudžava oli nooruses tulipea (mägilane ikkagi!), hoidis ta rangelt distantsi ja kord andis intelligentsile omapoolse määratluse: „Intelligent peab endas kahtlema, enda üle ironiseerima, ta peab kirglikult armastama teadmisi, tooma neid Kodumaa altarile ... ja ka oskama vastu vahtimist anda! Selline on intelligent! Kuid mitte reeglijärgne „diplom – prillid – kaabu“.“

Poeet oli jutukehv, kuid see ei tähenda, et tal poleks olnud, mida öelda. Ta ütles kõik juba oma loomingus. Ja ehk mõistis ta rohkem, kui ütelda võis. Mulle on eriti hinge läinud need tema read:

On tõelisi inimesi ilmas väga vähe.

Planeedi kohta käputäis.

Kogu maa kohta – on vaid minu ema.

Kuid mis üksi suudab tema...

RAUL RATMAN

Jaga |