Nädalakommentaar TTV-s 20. veebruaril

 Õhtulehes on Vabaerakonna esimees Andres Herkel püüdnud õigustada seda, miks nad ühtäkki valitsuse uppuvasse paati ümber istusid, ehkki teame, mis on tegelik põhjus – ikka lootus IRL-i asemel pääseda lihapadade juurde, nagu Piiblis öeldakse. Kunagine isamaaliitlane kirjutab nüüd sellest, et ollakse tsentripartei, kriipsuke sellest paremal. Et ollakse tasakaalustav jõud äärmuste vahel, et võideldakse ühiskonna lõhestamise vastu. Samal ajal oma Riigikogus tehtud hääletusega pildudes puid niinimetatud kooseluseaduse ümber lõõmavasse kirgede ahju.

Herkel kirjutab: „Vabaerakond näib olevat ainus jõud, kes on algusest peale leidnud, et samasooliste õiguste tagamine ei ole mitte kas-küsimus, vaid kuidas-küsimus.“ Huvitav, miks siis nüüd? Kui varem, näiteks Jüri Adamsi suu kaudu, on alati oldud vastu sellisele seadusele, mis läheb teravalt vastuollu rahva suure enamiku arvamusega. Et lihapadade nimel ollakse valmis isegi reetma iseenda põhimõtteid ja varasemaid otsuseid, vingerdades Reformierakonna ja sotside sabas, et sellele seadusele anda eluõigus kasvõi vähemushäältega. Kas selline erakond on vaba või lihtsalt tühi koht?!

Olen ka varem imestanud, millest see rutt selle kummalise nimega seaduse jõustamiseks. Keegi Eestis ei keela kellelgi kellega tahes viisakalt koos elada. Postimehes toetab meestearst Margus Punab isegi mitmenaisepidamise ja mitmemehepidamise seadustamist. Põhieesmärgiks formaalse rahvaarvu kasvatamine. Palun, sätestage siis see ka! Ent see käiks minu arust nende kümnete ja sadade tuhandete eestlaste au pihta, kes on pikalt koos elanud abielus, isegi 50 või 60 aastat. Miks peaks nüüd nende armastust ja kooselu võrdsustama juhusuhetega, mis iseloomustab nii homoseksuaalide kooselu kui ka enamikku heteroseksuaalseid vabaabielusid.

Meie suguvõsas on alati elatud abielus, mille moodustavad üks naine ja üks mees, lisaks muidugi lapsed. Elatud aastakümneid nii rõõmus kui ka muredes. Mitte nagu paljud Eesti kultuuritegelased, kes, kui uskuda Kroonika-taolisi ajakirju, on vahetanud oma partnereid iga paari aasta tagant.

Veelgi keerulisem on probleem samasooliste kooseluga. Ei ole mingi saladus, et seda iseloomustab promiskuiteet ehk pidev partnerite vahetumine. Sellised kooselud ei kesta valdavalt kuigi kaua. Muidugi mõista, miks, sest sellise kooselu aluseks on seksuaaltung, mitte armastus ega vajadus olla oma abikaasale toeks. Pealegi, me mäletame, milleni 1970. aastail viis see promiskuiteet gei-kogukonnas – AIDS-i plahvatusliku levikuni.

Sõna „abielu“ ütleb selgelt, miks see leping sõlmitakse – olemaks abiks oma partnerile nii rõõmudes kui ka muredes. Igasugune juriidiline abrakadabra pigem lõhub seda suhet ning kahtlemata ei muuda kooselu kuidagi püsivamaks ega kindlamaks.

Pealegi, ei maksa unustada, et abielu on vaieldamatult parim vahend perekonna loomiseks, laste kasvatamiseks, koos vananemiseks ja sellega koos ühiskonna alalhoidmiseks. Kuidas saaks mingi kooselu taoline kahtlase väärtusega suhe olla kuidagi võrdväärne abieluga? Ja milleks seda siis üldse on vaja?

MART UMMELAS

Jaga |