Mürtsub trumm ja pillid hüüavad...

KARL METSAOTS,      06. aprill 2005


Varjendiidüll uduvihmaga
„Ei maksa praegu nina pista," oli Oskar Kääp ohvitserihakatist manitsenud, aga see nõuanne oli teist veel rohkem tagant tõuganud. Nüüd hakkas ta meile oma moraalset võimu demonstreerima. Patseeris metsateele, tuli jälle varjendi ette tagasi. Ei julgenud ka meie silma alt kaugemale minna, arvates vist, et seal kõrvetavad miinid metsaalust tihedamini.
„Tulge välja, häda pole siin kedagistki, mis te kardate," ärples värske pagunikandja.
Ju ta selleks välja roniski, et meist üle olla. Meie maoli, tema püsti.
„Noh, noh, tulge aga välja, mis te seal pimedas kössutate!"
See mõnitamine kestis vist juba mitmendat minutit ja kamandaja hääl muutus aina julgemaks. Minu kõrvad hakkasid kõige enne virtsavett jooksma. Närv ei pidanud enam vastu, ronisin välja.
Männitüvede vahel kajas plahvatusi, miin potsatas üsna varjendi lähedale. Tuliuus hall sinel aga jalutas uhkelt onni kõrval metsaveoteel edasi-tagasi, käed selja peal.
„Näete, pole midagi karta!" hõikas ta õhinaga, milles oli tunda mahasurutud kõhedust. Juba ma needsin ennast, et olin kergemeelselt keelitusele järele andnud ja varjendist välja roninud. Asja ees, teist taga. Üks pirakas lõhkes otse teisel pool varjendit, hüppasin onni kõrval olevasse kaevendisse ja tõmbusin kössi nagu sain. Lai kaevend oli üpris meelitav märklaud, kui miin sinna sisse prahvataks.
„Tulge varjendisse tagasi," hõikas seersant Kääp pahaselt. „Aitab küll, aitab küll!"
Oleksin läinud, aga mingi võltshäbi takistas. Küllap ehk oleks ka vastne ohvitserimunder valmis olnud seda tegema, kui mina oleksin andnud eeskuju, aga mina seda ei taibanud. Ei tohtinud mina ju jääda välja viimasena.
Sedapuhku partsatas üks miinikene üsna kaevendi valli taha. „Ai, ai ..." kostis hädahüüd. Tuliuue sineli kandja ei hoolinud enam oma helehallist puhtast ürbist. Ta oli langenud käpuli kaevendi vallile, näost kahvatu. Hetk hiljem vajus ta lausa maoli ja ägas: „Veri jookseb ..."
Juba oli väljas seersant Kääp, juba olid ohvitseril püksid maha kistud. Välkus valge marliside.
Nagu tellimise peale oli miinisadu lõppenud. Ju kumbki pool oli saanud oma.
„Pole viga," troostis seersant. „Kild on riivanud seda kõige pehmemat kohta. Istuda küll esialgu ei saa, aga pisut kõndida peaks andma."
Niimoodi ei jõudnudki vastne ohvitser ametlikult oma allüksusesse.
Hakkasime koos telefonistiga tasapisi astuma, et seda teist varjendit otsida, kus meid pakiliselt oodati. Meil oli nüüd asja kah. Võisime ette kanda, et roodukomandöri poliitasetäitja sai teel haavata ja seersant Kääp isiklikult talutab teda sidumispunkti.

Kevadtormis keset metsa
Komandopunktis võeti mind vastu nagu ärakadunud poega, kuigi peremehel polnud võimalik sel puhul härjavärssi tappa ega pidu püsti panna. Aga hetkeline rõõmus elevus raskel ajal oli ka midagi väärt, kui ümberringi muret küllaga. Hommikul olid toidutoojad teelt eksinud ja roodu partorgiga eesotsas marssinud sakslaste poole üle. Viimane mees hanereast oli saanud putku panna, aga termos tema seljas lasti ikkagi lõhki. Rindejoon oli nii nõrgalt mehitatud, et keegi omadest ei märganudki „ülejooksikuid". Nagu alati, langes süü eesliini meestele, kes muud ei teegi, kui magavad oma laskurpesas.
Partorg Ojaveer oli lühinägelik poiss. Prillidega häda häda otsa. Ju tema seda toidutoojate gruppi oli juhtinudki. Esimest korda iseseisvalt võõra metsa all tatsata, kus suunanäitajaid pole, kus teerajad ristuvad, vingerdavad ja kaovad, pole naljaasi. Ojaveer oli võtnud ühe sinise kaabli orientiiriks. Köökide juurde minnes oli ta kinnitanud, et kogu aeg jooksnud tee ääres maas sinine kabliniit. Aga mets oli värvilisi kaabliniite risti-rästi täis. Need viisid nagu ämblikuvõrguski ikka selle poole, kes neid kudunud oli.
Blondi ja aeglaste liigutustega Ojaveere asemel oli nüüd eesliinilt kamandatud komandopunkti 6. roodu partorg, tõmmu ja sünge seersant Pevkur. Ta kükitas varjendis liivahunniku otsas ja ilmutas täit rahulolu, et leitnant, kes koos oma helehalli sineliga oli saanud miinikillust pihta, ei jõudnudki oma ametipostile. Muidugi, parem vaikne seersant liivahunniku otsas kui ärplev leitnant varjendi ees.
Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)