Kes oli Johan Pitka?

VOLDEMAR PINN,      07. juuni 2006


Johan Pitka sündis 1872. aastal Järvamaal Võhmuta vallas Jalgsemaa külas Ansomardi talus. Nooruses sai tema kireks meri. Ta õppis kolmes merekoolis: Käsmus, Kuressaares ja lõpuks Paldiskis, kust sai kaugesõidukapteni paberid. Siitpeale algasid ta kauged merereisid, mis kulgesid kuni Lõuna-Ameerikani.
Esimest korda lahkus Johan Pitka kodumaalt 1904. aastal – ta ei soovinud osaleda Vene–Jaapani sõja Tsushima põrgus. Edasi oli ta elu üks suur organiseerimine. Üks üritus algab, teine lõpeb ja juba on käes kolmas, neljas, viies… Ta oli laevakapten, farmer, ärimees, sõjamees. Legendaarseks tegid Johan Pitka Eesti Vabadussõda ja viimne võitlus, kui ei olnud enam lootust võidule, aga oli püha viha ja väsimatu soov näha oma kodumaad vabana. /…/

Vabadussõjas algas Johan Pitka organisaatoritegevus Eesti meeste suunamisega Venemaalt kodumaale. Enamlased, saanud aru ta tegevusest, mõistsid ta 1918. aastal tagaselja surma. Pitka ajas maha habeme ja juuksed ning elas Jaan Metsa nime all.
Pärast sakslaste lahkumist Eestist 1918. aastal organiseeris Pitka Kaitseliitu, seejärel soomusronge ja sõjalaevastikku.
15. detsembril saab temast Eesti merelaevanduse juhataja. Varsti tulevad ka mereväelised aukraadid: 22. aprillil mereväekapten, siis aseadmiral, mis rahvusvahelise tava järgi tähendab kontradmirali. Rahvasuus kutsuti teda lihtsalt admiraliks.
Tema loodud laevastik ja soomusrongid mängisid kodusõjas rolli, mida on raske üle hinnata.

Jätame peatumata Pitka seiklusrikkal elul Vabadussõja järel, kus ta kord tegeles poliitikaga, seejärel oli farmer Kanadas, siis – kodumaale tagasi tulnud – Eesti Tarbijate Ühistute Keskliidu esimees.

1940. aastal õnnestus Johan Pitkal enne punast pööret lahkuda Soome ja sinna jäädagi. Seal oli ta ka sõja ajal.
1944. aasta 22. aprillil saabus Pitka Eestisse. Algas ta viimane organiseerimistöö, et kaitsta kodumaad punaste barbarite eest. Raadiokõned üleskutsetena. Suvel 1944 korraldab Pitka bolshevismivastase ringreisi. /…/ Alati oli ta erariietes, kaabu ja lipsuga, kikkis habe ees. "Siitmaalt, ja mitte enam edasi!" oli ta lemmiklause.

Pitka rõhutas, et olenemata vanusest – ikkagi 72 aastat – jõuab ta kanda relva ja astub ka ise võitlejate ridadesse. "Ma jaksan veel relva kanda," kirjutas ta 2. septembril 1944 "Eesti Sõnas".
Saksa Narva rinde korpuse staap andis Pitkale loa luua ta isiklikul juhtimisel tegutseva võitlusgrupi. Varsti oligi see loodud. Ühel või teisel määral sarnanes see Vabadussõja-aegsega. Mehed ei kandnud ühtset vormi – kel oli seljas Saksa, kel Eesti, Soome või mõne muu armee vormiriietus, aga oli ka erariietes, valge käesidemega mehi.

Septembri keskel asus Pitka staap Tallinnas Narva mnt 45, praeguse Tallinna Ülikooli vastas, selle ühiselamus.
21. septembril, päev enne punaste sissetungi Tallinna, avaldas Pitka oma kuulsa üleskutse, mille tekst kujutab endast avaldust sooviga astuda "Löögiüksusse Admiral Pika". Sellele reageeris arvukalt eesti noormehi. Üle maa levis kulutulena: "Pitka organiseerib vastupanu! Veel pole kõik kadunud!"
Pitka-mehed pidasid mitu lahingut, millest tuntumad on Soodla silla juures Vaidas, Kehras, Raplas, Tallinnas Nõmmel. Kõige suurem lahing oli aga Keilas.

Raamatust "Kolmteist legendi admiral Johan Pitka lahkumisest" (Haapsalu 1991).

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)