Rusuv reklaam (Eesti elu tegelikud teemad 8)

ENDEL RIHVK,      28. november 2007


Pole teada, kes mõtles välja mõttetera: tõhusa reklaami toel on võimalik eskimole külmkapp ja beduiinile kuumapuhur maha müüa. Tänapäeval tundub, et kaupade tootjad ja müüjad on selle irooniaga pikitud sententsi õigsuses tõsimeeli ja kaljukindlalt veendunud.

Reklaam on muutunud sedavõrd totaalseks, et selle eest pole pääsu kellelgi ega kusagil. Tallinnas sõidavad mitmesuguste firmalogode ja tootepiltidega ülevõõbatud trammid ja bussid. Trollide esiosas püüavad sõitjate pilke tulikirjad. Reklaamiplakatitega on üle kleebitud ootepaviljonid, prügikastid ja plangud. Teeveertel kõrguvad spetsiaalsed reklaamitahvlid.

See kõik on elektroonilise ja trükireklaamiga võrreldes lapsemäng. Pole täpselt teada, kui mitmedkümned tonnid kvaliteetset trükipaberit iga päev kaetakse kirevate värvidega, et reklaamvoldikuid või -vihikuid üle maa kõikidesse kättesaadavatesse postkastidesse toppida. Suur osa sellest rändab otse prügikasti, ilma et keegi vaevuks trükitule ainsatki pilku peale viskama.

Suurim hulk reklaami on aga seotud meediaga. Raadio- ja telejaamad paiskavad iga päev eetrisse niisuguses mahus reklaami, et selle ajalist kogukestust on raske kokku arvutada. Ajakirjandusväljaannetes muutuvad reklaamipinnad järjest laiemaks. Kui aegu tagasi võttis mõni reklaam ajalehes enda alla pool külge, siis nüüd pole sugugi harvad tervet lehekülge katvad reklaamid. Viimase aja päevalehtedes on aga Hansapank ostnud üheainsa reklaami tarvis ka üle kahe lehekülje ulatuva pinna.

Ajakirjanduses ilmuva reklaami mahu kohta võib isegi anda mõned kvantitatiivsed hinnangud. Nii oli näiteks 26. septembri 36-leheküljelises Postimehes kõiki reklaame kokku 11 küljetäit. Kui arvestada Postimehe kogutiraazhiks 62 000, saame üksnes ühe lehenumbriga 682 000 A3 formaadis trükilehekülge. Kui võtta arvesse kõiki iga päev Eestis ilmuvaid trükiväljaandeid, saame veelgi mõtlemapanevamad koguarvud.

Tõenäoliselt pole keegi üritanud objektiivselt kindlaks teha, milline on sellises mahus ja sellise intensiivsusega välja paisatava reklaami kasutegur reklaamitellijate jaoks.
Reklaamitootjatele on see mõistagi asendamatu tuluallikas. Kaldun arvama, et reklaamist saadav otsene kasu pole sugugi korrelatsioonis tehtud kulutustega. Paistab, et enamasti panustavad firmad reklaamisse seetõttu, et niisugune on turumajanduses valitsev trend – laiava reklaamita ei peeta ettevõtet konkurentsivõimeliseks ega usaldusväärseks.

Reklaami tegelik eesmärk peaks olema inimesi teavitada. Eelkõige neid, kes soovivad leida mingit infot konkreetse firma, teenuse või toote kohta. Kas poleks ühiskonna seisukohast mõistlikum välja töötada selline teavitussüsteem, mis minimaalsete kulutuste juures oleks soovi korral igaühele kättesaadav ja hõlpsasti kasutatav?

Võtame näiteks teabe, mis puudutab panku ja krediidiasutusi. Selle asemel, et telesaadete vahel ühtesid ja samu sõnumeid mitu korda üle karjuda ja kõigis trükiväljaannetes mitmekordselt publitseerida, võiks üks kord kuus ilmuda reklaamibuklett, kus kirjas kogu teave näiteks kõigis krediidiasutustes kehtivate hoiuseintresside, laenutingimuste jms kohta. Samasuguseid ühisteatmikke võiksid perioodiliselt avaldada turismi- ja kinnisvarafirmad, mööbli-, elektroonika- toiduaine- jt kauplused jne. Ilmselt poleks ületamatu probleem ühiskonnas selgeks vaielda, kus peaks need trükised asetsema, et igaüks neid soovi korral kasutada võiks. Mõistagi peaks selliste perioodiliste kogumike elektrooniline versioon olema igaühele kättesaadav internetis.

Praegune süsteem, kus reklaami igale inimesele sõna otseses mõttes silmist ja kõrvust sisse topitakse, on kahjulik mitmest seisukohast. Esiteks – teedel, tänavatel ja ühissõidukitel vohav reklaam muudab meid ümbritseva keskkonna tarbetult kirjuks ja häirivaks. See mõjub inimeste psüühikale päris kindlasti halvemini, kui rahulik ja neutraalne keskkond. Olukord, kus inimene mingit telesaadet vaatama sättinuna peab iga natukese aja tagant taluma üle mõistuse pikki reklaamipause, tekitab enamikus inimestes stressi. Liiati kui ühe reklaamipausi ajal üht ja sama klippi mitu korda läbi mängitakse. Ja mis kõige olulisem: trükireklaamile kulutatakse praktiliselt kasutult suur hulk materjali- ja energiaressursse, mille säästmisest peaks nüüdisajal olema huvitatud iga riik.

Omaette probleem on reklaamide sisu ja kujundus.

Mõnes telereklaamis alustatakse sootuks teise eluvaldkonda kuuluva nähtuse eksponeerimisega, et lõpuks puändina osutada sellele, mida tegelikult tahetakse reklaamida. Selline soovitus pärineb tõenäoliselt psühholoogidelt, kes väidavad, et niiviisi on võimalik kindlamini köita vaataja tähelepanu.

Paraku pole harvad juhtumid, kus tera võibki sõkaldesse ära kaduda. Septembri lõpupäevadel oli üleriigilistes päevalehtedesse trükitud üle terve lehekülje reklaamplakat, mis kujutas valges kitlis koristajat või nõudepesijat söökla- või restoraniköögi teenindusruumis. Allservas trükitud tähtede LHV kaudu oli võimalik kindlaks teha, et tegu on mingi investeerimisfirmaga. Millist konkreetset teenust selletaoline pilt reklaamis, jäi küllap enamikule lugejaile arusaamatuks. Selles näites tuli ilmsiks teinegi kurioosum – koristajale oli otsa pandud A. H. Tammsaare pea. Millisel moel ja kellelt olid reklaamikujundajad hankinud loa meie lugupeetud kaasmaalase mõnitamiseks?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)