Vastassuunas aerutajaga ühes paadis

Eero Laidre,      17. mai 2006


Küllap on paljudele jäänud mulje, et Keskerakond on kõige vasakpoolsema ilmavaate esindaja Eestis, kõige parempoolsemad (majandus-, maksu- ja sotsiaalabipoliitikas) on aga reformierakondlased. Rahvaliidul polegi õieti mingit "poolt".
Kas seesugustest äärmustest ja vastanditest kokkumätsitud valitsusliit saab olla edukas, suudab kõige pakilisemate igapäevaküsimuste lahendamise kõrval arendada ülivajalikke strateegilisi programme (demokriis, hariduspoliitika täiustamine, loodushoid jms)?

Elu on näidanud, et võimalik on see vaid teoreetilis-ulmelistes targutustes. Kas paariskuupäevadel peaks valitsus vastu võtma vasakpoolsest ilmavaatest juhinduvaid otsuseid, paaritutel aga parempoolsusest lähtuvaid? Tegelikult ei saada hakkama isegi pakiliste küsimuste lahendamisega. On karta, et ka täiendav rahaeraldus Siseministeeriumile jätab päästeteenistuse ja politsei parematest töötajatest siiski ilma – laialijooksnud kollektiive on raske uuesti samal kvaliteeditasemel komplekteerida. Jätkuvalt on rahapuuduses tervishoid, haridustöö ja looduskaitse.
Naasnud Austraaliast, ütles teatrimees Voldemar Panso känguru kohta: "Kui üks asi on valedest (ebaproportsionaalsetest) osadest kokku pandud, siis hakkab ta ka valesti liikuma." Selle tähelepanekuga sobib iseloomustada meie praegust valitsust.
Peaminister Andrus Ansipi igapäevast hala rahanappusest riigikassas saadab mõistusvastane soovunelm maksude pidevast vähendamisest, mis toob kaasa riigi rahakoti jätkuva kõhetumise. Aus vasakpoolne poliitik ja tema vaateid jagav hääletaja sellist (pehmelt öeldes) vastuolulist asjaajamist ei pruugi taluda. Veelgi vähem sobiks vasakpoolsel erakonnal triivida oligarhide poliitika kiiluvees.

On jäänud mulje, et nn europugemise suhtes on Keskerakond püüdnud olla sirgeselgsem, aga liidus reformijatega pole see õnnestunud. Milleks oli vaja tsentristidel kaasa minna surnultsündinud vasika – põhiseadusleppe – reanimeerimise üritusega, näidata kõigest hingest, et oleme paavstist paavstimad? Pelgalt loa eest olla valitsuses ei tohiks Keskerakond kompromissi nimel loobuda oma sotsiaalõiguslikest põhimõtetest ja taluda liigset Lääne ees koogutamist.

Üheks vasakpoolse ideoloogia nurgakiviks maksupoliitikas on põhimõte: kergelt saadud suur tulu maksustatagu raskelt, raskusega hangitud väike sissetulek aga kergelt. Makse tuleks järsult tõsta spekulatiivselt tulult (suurem osa vahendustegevusest). Samas peaks alandama käibemaksu kõige hädapärasematelt toiduainetelt, vähendama ühistranspordi piletihinda ja eluasemekulusid. Luksuskaupadele (sh alkohol ja tubakatooted) tuleks kehtestada täiendav aktsiisimaks.

Seda pole tehtud ja on karta, et ei tehtagi.

Kas seepärast, et Keskerakond on liiga järeleandlik? Kas ei peaks ohjad pingule tõmbama ja end maksma panema? Vastasel korral ollakse kaasvastutajad halastamatu rahavõimudiktatuuri kurbade tagajärgede eest, nn kahe Eesti jätkuva lõhenemise eest ja kaotatakse juba hägustuv sotsiaalõiguslaste maine.

Oma näo kaotanud erakonda on raske eelistada. Oma nägu on tähtsam kui osalemine võimukangi liigutamisel.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)