Nädala juubilar Peeter Järvelaid 50

IGOR GRÄZIN,      28. november 2007


Alustaksin kujundlikult: Peeter Järvelaid on eelkõige AJA VALVUR. Järvelaiust, tema tööst ja esimesest juubelist 28. novembril ei saa kirjutada muidu kui viitega küllap maailma mitte ainult kõige tähtsamale, vaid ka kõige tuntumale õigusfilosoofilisele tekstile – Kafka "Protsessi" IX peatükile. Ehk meenutan selle pika loo sisu hästi lühidalt: keegi mees tahab pääseda Seaduse juurde, aga selle juurde viiva ukse ees seisab valvur, kes ei luba tal siseneda. Läbi avatud ukse aga kiirgab Seaduse valguse kauge kuma… Oodates mööduvad pikad aastad ja ühel päeval valvur suleb ukse. Mees, olles nüüd imestunud, pärib: miks keegi peale tema pole nende aastate jooksul püüdnud pääseda Seaduse juurde ja miks alles nüüd suleti uks. Valvur vastab: see uks oli avatud ainult sinule…

Selle Kafkal palju-palju keerulisema õigusfilosoofilise valmi tõlgendustele on pühendet kümneid tuhandeid lehekülgi, aga mina ütlen vaid selle loo ühest seosest ühe inimesega – Peeter Järvelaiuga.

Tänapäeval pole mingi kunst saada teada, mida juubilar on kirjutanud – tasub vaid valida mis tahes otsingumootor internetis. Seda enam on vajalik püüda mõne üksiku sõnaga lahti öelda tema töö olulisim tähendus. Pedagoogide ja kolleegidena teame professor Järvelaiuga mõlemad, et pole targemat inimest kui esmakursuse üliõpilane (tema enda arvates, loomulikult), ja mida edasi aeg läheb, seda vähemaks seda teadmistunnet jääb…

Peetri teadustegevuse algus Tartu Ülikoolis oli – mis seal salata! – vaevaline. Kahel kateedrijuhatajal (Kirisel ja minul) kulus hulga rohkem kui paar korda kuus korraldatavaid "kohvilekutsumisi", selleks et sundida (anuda, keelitada, paluda, ähvardada – kuidas juhtus) teda lõpetama oma väitekirja, mis oli tal peas ammuilma juba valmis ja mille kohta materjali kogutud vaat' et kümmegi korda rohkem kui tarvis. Meist võis ka aru saada: kateedrijuhatajatelt nõuti teadustöö plaani täitmist, Peeter aga nõudis endalt teadust.

Väike kommentaar: noil eepilistel aegadel (mõtlen 1980. aastate lõppu) oli õigusajaloolise teose kokkukirjutamine õieti väga lihtne. Kuna kirjutada soovitati niikuinii Vene ajaloo baasil ja läbi Vene ajaloo prisma, siis leidus sadu esmaklassilisi monograafiaid (Kljutshevskini välja), kust andis kokku lihvida mõni juriidiline tahk ja esitada see omaenese uurimuse pähe. Enamasti nii tehtigi. Mõni ime siis, et aegadel "e.j.a" (enne Järvelaiu ajaarvamist) ei peetud õigusajaloolasi isegi üldajaloolistele tavaseminaridele kutsumise vääriliseks. Mis oli seda loomulikum, et tollase ülikooli ajalooteaduse tipus hiilgasid niisugused teadlased nagu Vahtre, Piirimäe ja Ligi, ajaloo filosoofias – Loone ja Pork, kultuuriloos – kuninglik Lotman.

Järvelaid aga osutus juristiks, kellest sai ajaloolane sõna otseses mõttes: inimene, kes ei kirjutanud ei maha ega ümber, vaid kes töötas ajaloo enesega – arhiivides, kohtumajades, ajaloo elavate tunnistajatega. Järvelaiu poolt on maailmakultuurile päästetud Leesment ja Ilus, keda eskiisides antud visanditena kohtame veel vaid Jaan Krossi romaanides. Järvelaid "tegi" maailmale Bunge ja Martensi, tegelikult kogu Balti erikorra, mille õigusteoreetiline tähtsus alles hakkab eemalt kumama seda enam, mil internetiajastul hakkavad kaduma õiguse klassikalised loomemehhanismid (stiilis: seadusandja annab seadusi, seaduserakendaja rakendab neid ja meie… kannatame nende all).

Küllap see on ka üks neid motiive ja põhjusi, miks, olles rangelt akadeemiline isik, on noor professor olnud ja jäämas üliaktiivselt tegevaks ka meie ühiskonna reaalses kultuuriloomes, sealhulgas siis ka juriidilise mõtte ajaloo aktualiseerimisel. Konverentsid, mälestustahvlid, kriminaalromaanid, aga ka nekroloogid… Kõiges selles, samuti nagu ka seadusloomes, elab õigus oma tänast ajalugu.

Tulen tagasi alguse juurde. Lugu valvurist. See meenus just nüüd, mil professor Järvelaiu mõnel erakonnakaaslasel jätkus kas jultumust või ülikõrget irooniatunnet (meenutame Ilfi ja Petrovi leitnant Schmidti laste saagat!) omistada ühele erakonnale terve tükk Eesti vabanemise lugu. (Ma mõtlen üritust kuulutada Keskerakond ... Rahvarinde mantlipärijaks! Täielik jamps, tõepoolest. Ideoloogiliselt naljakam oleks otsida tänase päeva juuri Interrindest ju.)

Tõelise teadlasena pole Peetrile antud pääseda viimse teadmise ja Seaduse juurde, kuid talle on antud näha selle õnnistavat kuma. Sest ta on pürgija ja valvur ühtaegu. Valvur, kes valvab tõelist ajalugu selle unustamise eest.

Ta on valvur, kes valvab meid meie eneste eest, savisaar-laarliku ajalooteaduse eest.

Palju õnne, jõudu… ja sinu kätte, Peeter, usaldame me oma loo.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)