TAAS KUUM: Kesknädal maadevahetusest juba 2009! Veel kord Neinar Selist ja Reformi maadevahetustehingutest

KESKNÄDAL,      11. March 2009

President Ilves rõhus kõnes vabariigi aastapäevaaktusel meie kõigi kaasvastutusele kujunenud raskes olukorras. Ta palus mitte otsida vastutajaid, sest me kõik vastutame. Mitte otsida süüdlasi, sest me kõik oleme justkui süüdi. Presidendiga võib nõustuda ja võib ka mitte nõustuda, nii nagu väike Peeter võis nõustuda või ka mitte nõustuda kõigepealt tema leivakoti tühjaks söömisega. Leivakott on antud juhul sõna otseses mõttes meie kõigi sissetulek ja lootus elujärje paranemisele. Kui uskuda härra presidenti, siis ei peaks me otsima suurt Peetrit ja peaksime pigem leppima sellega, et kõik läheb endistviisi ja endise valitsusega. Kusagil aga pugitakse võimu- ja rahapirukat, mille juurde kõrvalseisjal asja ei ole.

NAGU KALAD VEES: Pildil Tartu ärimees NEINAR SELI ja tänane KMG Ehituse juhataja SULEV VARE Tartu Veekeskuses.

Foto: Scanpix 

Suur Peeter ja väike Peeter ehk veel kord maadevahetustehingutest

 Kahtlemata jätkab valitsus endisel viisil, kui võimule ei tule mõni opositsiooniline erakond. Opositsiooniline erakond ei tule nii kergesti võimule, kui tema või tema liikmed peavad ennast kogu aeg kaitsma kriminaalsüüdistuste eest, ja seda ennekõike ajakirjandusrindel, kui sisulist ainest ei olegi. Ajakirjanduse pinnapealsuse tõttu piisab rünnaku püstitamiseks ühest faktist – käimas on kriminaaluurimine võtmesõnaga „Korruptsioon“. Kuidas uurimine lõpeb, pole enam tähtis, sest kahju mainele on uurimise tõttu ja meedia abil juba tehtud. Sellised „pisiasjad“ nagu riigieelarve katastroofiline puudujääk, süvenev tööpuudus ja ettevõtjatele vaenulik riik kahvatuvad Pärnus, Narvas või Tallinnas toimuvate korruptsioonijuurdluste kõrval.                                                

President ei hoiata meid õiguskaitseorganite ärakasutamise eest poliitikas. Kahjuks hoiatas ta meid samas kõnes hoopis „katteta süüdistuste“ eest õiguskaitseorganite poliitilises kallutatuses. Presidendiga võiks oponeerida, kuid erinevalt hinnangutest laseme rääkida faktidel.

„Uurimise poliitiline kallutatus“

Lihtsa inimese keeles tähendab see seda, et ühtesid poliitilisi jõude uuritakse ja teisi ei uurita. Ühed peavad ennast kaitsma, teised ei pea. Peaminister Ansip näiteks on maadevahetuse kohta öelnud: „Maadevahetustehingud on eeldatavalt olnud kõik seaduslikud, välja arvatud need, mille puhul kahtlustatakse ebaseaduslikkust.“

Ehk siis – kuritegelik on see, mida me peame kuritegelikuks?

Aastast 2001 (mil reformierakondlased Heiki Kranich ja Neinar Seli maadevahetused käivitasid) kuni aastani 2006 (sügisvahistamiste ja Reiljani tagasiastumise aeg) tehti üle 200 maadevahetustehingu. Maadevahetusega seotud kriminaaluurimise all on neist vähem kui 20 tehingut.

Riigiprokurör Margus Kurm ütles 2007. aasta sügisel: „Uurimine ei keskendu küsimusele, kas maadevahetuse tehingud olid seaduslikud. Uurimine keskendub küsimusele, miks ühed inimesed said teatud maatükke vahetada ja teised mitte.“ 180 tehingut teinud inimesed ei ole millegipärast Margus Kurmi keskendumist väärt? Kes ütles Kurmile, millised tehingud on uurimist väärt ja millised mitte?

Reformikatest ärimehed ostsid riigi rahaga riigilt maad

Äsja sai „Eesti Ekspressi“ ajakirjanik Tarmo Vahter Bonnieri auhinna seoses 30. oktoobril 2008 „Eesti Ekspressis“ ilmunud artikliga, kus ta paljastas maadevahetuse telgitaguseid. Selle järgi pressisid Riigikogus seaduse läbi Seli ja Kranich Reformierakonna toetusel, esimesed maadevahetused teostas Reformierakonna minister, kelle vastaspooleks oli Seli ja Co. Ning isegi Maaelu Arendamise Sihtasutus (s.t riik) on andnud Seli äripartnerile Margus Kübarale kolm miljonit krooni laenu, et Kübaral oleks raha, millega osta maid, mida saaks riigimaade vastu vahetada.

Piibeleht võis niimoodi Vestmanni juures tema oma rahaga kosjas käia. Kui ärimees käib aga riigil tema oma rahaga kosjas, on asi vägagi imelik. Meil on vastuolu ühelt poolt objektiivsete faktide ning teiselt poolt riigiprokuröri ja peaministri seisukohtade vahel.

Kaamerad, käerauad ja külajutud reformarite poliitilise võitluse vankri ees

Villu Reiljani maadevahetuse asja puhul tuleb märkida, et ka siin on ilmnemas Vladimir Panovi juhtumi tunnused. Keskerakondlane Panov vahistati vahetult pärast eelmisi Riigikogu valimisi 2003. aastal, süüdistatuna korruptsioonis, ning vahistamine tehti avalikkusele visuaalselt meeldejäävaks koos käeraudade ja kaameratega. Süüdistusest loobuti eelmisel aastal. Maadevahetuse asjas toimusid vahistamised 2006. a. sügisel, samuti kaamerate ja käeraudadega, ning saabus ka poliitiline tagajärg – Reiljani tagasiastumine ja Rahvaliidu peaaegu et kadumine poliitiliselt kaardilt.

Asi ise pole aga isegi mitte veel kohtusse jõudnud, kuigi möödas on kaks ja pool aastat.

Kas tõesti me kõik vastutame juhtunu eest võrdselt, või avaldub selles teatav käekiri? Tõsi, Reiljan anti vahepeal kohtu alla seoses Rävala pst 8 hoone tehinguga. Otsus tuleb peagi, me kõik ootame.

Objektiivne fakt on, et praegu toimuvad korruptsiooniuuringud põhinevad sellel, mida keegi kusagil olla öelnud ja kuidas sellest olla aru saadud. Uurimine isegi ei väida, et riik või maksumaksja on saanud rahalist kahju või on tehtud maksumaksjale kahjulik tehing. Rävala pst 8 asjas olla Reiljan küsinud (vahendanud advokaat Tarmo Sild) Aivo Pärnalt pistist, et Pärn ikka kinnistu riigilt ära ostaks.

Pärnu linnapea Mart Viisitamm olla lekitanud ärisaladust ja kellegagi rääkinud, kes võiks võita hanke (kes aga tegelikult ei võitnud). Elmar Sepp olla kihutanud Ivo Parbust võtma pistist sihtasutusele.

Olgu siis nõnda, ning las kohus selgitab tõe – kui need asjad ikka kohtu ette jõuavad ning emb-kumb pool peab vastust andma. Sest ärgem unustagem, Eestis on ka teadvalt valesüüdistuse esitamine kuritegu. Mitte kunagi ei ole ühtegi prokuröri selle eest kohtu alla antud. Kas jällegi peab rahvas pealt vaatama enda raha raiskamist ning pärast „koos vastutama“?

Lausa patoloogiline huvipuudus Reformi korruptsioonijuhtumite vastu

Samal ajal ei väärinud kriminaaluurimist ärimees Rein Kilgi poolt Maa-ameti juhile Kalev Kangurile pakutud „füüri laskmine“. Kangur ei võtnud lindil pakkumist vastu, kuid juba raha pakkumine on kuritegu. Tegemist on kaitsepolitsei lindistusega, mis on maadevahetustoimikute koosseisus. Rein Kilk kuulub koos Neinar Seliga Tartu ärimeeste ringi ning on vankumatult toetanud Reformierakonda, ka rahaliselt. Ometi pole ta saanud ei kahtlustust ega süüdistust.

Kui uskuda presidenti, ei ole uurimisorganid kallutatud. Järelikult on põhjus mujal, ning väike Peeter peab ise arvama, mis see on. Näiteks: „füüri laskma“ ei mahu karistusseadustikus sätestatud pistisepakkumiste koosseisu, sest Eesti riigikeel on eesti keel ja rootsi tüvega släng meil ei kehti…

Võtame järgmised faktid. On kaks tunnistajat, nimega Edward Burkhardt ja Guido Sammelselg. Kõik on 2007. a. jaanuaris avalikkuse ees kinnitanud, et Reformierakonna esindaja küsis BRS-ilt 2006. a. detsembris üks miljon eurot selle eest, et Reformierakond toetaks Eesti Raudtee tagasiostu BRS-ilt Eesti riigile. Riigiprokuratuur teatas, et asja uuritakse, 2007. aasta 19. jaanuari hommikul. Sama päeva pärastlõunal teatas Riigiprokuratuur, et kriminaalasja ei alustata, sest puuduvad tõendid. Viie tunniga oli töö tehtud, tunnistajad üle kuulatud, tõendid kogutud?

Ühtedele karistamatult vabad käed, teistele jalaga näkku

Ülaltoodust piisab, et väita: sarnaseid väljaütlemisi ja sarnaseid tõendeid käsitlevad uurimisorganid samadel asjaoludel väga erinevalt. Erinevat kohtlemist analüüsides torkab silma, et võimalikke uurimisaluseid eristab üksnes nende erakondlik kuuluvus. Panov, Viisitamm, Sepp ning miks mitte ka Reiljan esindavad erakondi, kes on olnud opositsioonis alates 2007. a. algusest, kuigi vastandumine Reformierakonna ja Isamaaliiduga algas presidendivalimistel juba aasta varem. Seli, Kranich, Kilk, Michal ja Ansip esindavad erakonda, kes on olnud võimul 1999. aastast. Kriminaalasjad, millest räägime, on sündinud või jäänud sündimata alates 2006. aastast. Ükski neist kriminaalasjadest ei ole päädinud jõustunud kohtuotsusega, küll aga on nad toonud kaasa ministri ametist tagasiastumise, ajutise vabadusekaotuse ja meediarünnakud.

Loomulikult need kriminaalasjad mõjutavad või vähemalt pidid mõjutama valijaid. Võimuvõitluses on igal ajastul teatud inimestele sobinud kõik vahendid.

Olgu ka öeldud, et õigust peaks mõistma ainult kohus ning kogu Eestis olev tarkus ja headus  ei ole koondatud ühte inimesse, isegi mitte presidenti. Seetõttu peab osa mõttetööd ning äratundmist ikkagi ära tegema igaüks meist ise, ning mitte kaasa minema ajupesuga meedia esikülgedel või isaliku retoorikaga ühisvastutusest.

Kui rahvast koheldakse nagu väikest Peetrit, on kindlasti olemas ka suur Peeter. Suur Peeter aga tahab, et ühiselt süüakse kõigepealt väiksema leivakotist. Kuid rahvas ei ole väike Peeter ja muutused tulevad kindlasti – sõltumata kriminaalsest vahust, mida üles klopitakse.

KESKNÄDAL

Reformierakondlane Neimar Seli on endine Riigikogu liige, kes juba mitu kuud Reformierakonna maadevahetuslooga püsib meedia hambus.

Sulev Vare oli reformikate maadevahetamise hiilgeajal 1999–2004 Keskkonnaministeeriumi kantsler ja 2004–2007 Lääne maavanem.

[fotoallkirjad]

MEESTE TEGEMISED: 1999. aastal panid reformikad nurgakivi paljudele oma tehingutele, muu hulgas ka vajalikele ehitustele. Tartu Veepuhasti nurgakivi panevad toonane Tartu linnapea Andrus Ansip, keskkonnaminister Heiki Kranich ja Riigikogu liige Neinar Seli.

JÕHKER NALI: Postimehe esiküljel oli Villu Reiljan juba 2007. aastal ära grillitud. Ju siis lootsid Reiljani poliitilised vastased, et ta saab just sellise karistuse. Reiljani enda kaebust fotomontaaži peale arutas Pressinõukogu, kes otsustas, et Postimees head ajakirjandustava ei rikkunud.

Reformierakonna maadevahetamise afääre paljastav lugu sai Bonnieri preemia

Bonnieri meediakontsern ja ajaleht Äripäev andsid 25. veebruaril üle 2008. aasta uuriva ajakirjanduse auhinna ehk Bonnieri preemia Eesti Ekspressi ajakirjanikule Tarmo Vahterile.

Vahter pälvis auhinna Eesti Ekspressis mullu 7. veebruaril ilmunud looga „Heiki Kranich üürib maadevahetajalt luksuskorterit“ ja 30. oktoobril ilmunud looga „Maadevahetuse pöörasid parseldamiseks reformierakondlased“.

Reformierakonna väärtegusid  pole meie meedia varem teemaks võtnud.

Bonnier ja Äripäev andsid uuriva ajakirjanduse auhinna välja 14. korda. Auhinna suurus on 40 000 Rootsi krooni.

Neinar Seli kaebas Bonnieri preemia saanud artikli kohtusse

Meedia andmetel kaebas Tartu ärimees Neinar Seli kohtusse Bonnieri preemia saanud Eesti Ekspressi (EE) ajakirjaniku Tarmo Vahteri artikli «Maadevahetuse pöörasid parseldamiseks reformierakondlased». Seli peab EE-s esitatud väiteid enda au haavavaks.

Seli tahab Harju maakohtusse esitatud hagis Eesti Ekspressi Kirjastuse AS-ilt ebaõigete andmete ümberlükkamist ning talle artikliga tekitatud kahju hüvitamist.

EE-s 2008. aasta oktoobri lõpul ilmunud artiklis kirjeldatakse, et esimeste maadevahetajate seas olid endise reformierakondlasest keskkonnaministri Heiki Kranichi äripartner ning endise riigikoguliikme Neinar Seli venna Anti Seli poolt finantseeritud Selide äripartner, kes sai selleks laenu ka Maaelu Edendamise Sihtasutuselt.

Neinar Seli oli Riigikogus keskkonnakomisjoni liige, kes komisjoni nimel kaitses parlamendisaalis 2001. aastal kaitstavate loodusobjektide seaduse muutmise seadust.

Neinar Seli peab ennast teotavaks asjaolu, et teda seostatakse maadevahetusega ning teda peetakse nimetatud seaduseelnõu läbisurujaks Riigikogus.

EE ajakirjaniku ja loo autori Tarmo Vahteri sõnul ei süüdistatud Selit maadevahetuses, vaid kirjeldati rohkem tausta.

Kesknädala meelest jääb küsimuseks, miks alles nüüd kevadel selgus, et Seli andis asja kohtusse juba sügisel.

Maakohus määras eelistungi 12. märtsile.

Meedia, Kn

Inno ja Irja kohvik 4.03.2009

Neinar Seli kaebas Eesti Ekspressi kohtusse artikli pärast, mis kajastas Reformierakonnaga seotud maadevahetusi. Artikkel ilmus möödunud aasta sügisel. Kuivõrd kohtuistung peaks toimuma juba lähipäevil, võib arvata, et asi anti kohtusse sisse kohe pärast artikli ilmumist.

Nüüd on küsimus, miks see info nii kaua vaka all oli?

Miks seda infot varem ei avalikustatud? Kas selleks, et mitte seada ajakirjanduspreemia žüriid surve alla, sest lugu kandideeris uuriva ajakirjanduse preemiale ja pälvis kõrgeima tunnustuse?

-o-

Jaga |