2002. aasta eelarve kui krooniajastu halvim

OLEV RAJU,      05. detsember 2001




Riigikogule järgmise aasta eelarveprojekti üle andes kiitis Mart Laar seda kui "arengupidurite likvideerimise eelarvet". Tänaseks on see loosung juba unustatud. Ei leidunud uskujaid, isegi mitte koalitsiooni enda ridades. "Uus" propaganda läks prügikasti veel rutem kui see, mis käidi välja eelmise aasta eelarve juures.

Eelmisel aastal teatas Laar, et 2001. aasta "valitsus peab leidma vahendeid, kuidas majanduskasv jõuaks iga elanikuni ja aitaks kaasa kogu ühiskonna rikkuse suurendamisele". Nüüd on siililegi selge, et 2000. aasta majanduskasvust on saamas langus, vahepealse väga lühikeseks jäänud tõusu poolt loodud lisavahendid aga on rõhuvas enamuses kadunud väga väikese kildkonna taskusse.
Pole ime, et vaevalt kaks kuud pärast eelarve üleandmist otsib valitsus uusi loosungeid - "reaalsed sotsiaalsed garantiid", "majanduskasvu jätkusuulikkus" jne. Vaatleme, kuidas on tegelikult lood 2002. aasta eelarvega, mida õigustatult on juba nimetatud "krooniajastu" halvimaks eelarveks.

Eelarve majanduslik baas nõrgeneb

Eesti riigi 2002. a eelarve probleemid algavad viimaste aastate valest majanduspoliitikast. Pidevalt korratava teesi - riik on halb peremees - taustal aetakse välismonopole soosivat ja Eesti riiki lagundavat poliitikat. Välismonopolidelt võetavate maksude sisuline likvideerimine on viinud selleni, et riigieelarve osakaal
koguproduktist on langenud ääretult madalale.
Ametliku statistika poolt avaldatav 36,1% on madal, kuid veel mitte katastroofiline. Kuid kui me võtame 2002. a eelarve kavast (33,4 miljardit) ära sotsiaalkindlustuse 12,6 miljardit, jääb järgi vaid 21,8 miljardit. Kuna Euroopas ei läbi sotsiaalmaks (vähemalt mitte sellisel kujul) riigieelarveid juba aastakümneid, on just see ca 22% teiste riikidega võrdluseks palju paremini sobiv kui 36%.
Teeme nüüd selle võrdluse. Avaliku sektori osakaal on näiteks Taanis 45 %. Nagu näha, jääb riigieelarve osakaal koguproduktist Eestis sellest kõvasti maha. Ja seejuures ei tohi unustada, et nende riikide koguprodukt on oma absoluutväärtuselt midagi muud kui Eesti oma. Ja ka Eestiga ehk kõige paremini võrreldavas Lätis oli see näitaja 1999. a 44,5%.

Majanduslik vabadus. Pluss või hoopis miinus?

Viimastel aastatel on mitu korda hõisatud - Eesti on majandusliku vabaduse näitaja poolest jälle ettepoole liikunud. Nüüd oleme selle näitaja poolest varsti maailma esimesed, eespool Soomest, Rootsist, Saksamaast, USA-st. Eespool isegi näm-nämide suguharu inimsööjatest! Ainult et elatustase Eestis on ikka veel lähem
viimastele veel kiviajastu piirimail olevatele suguharudele kui Rootsile või Saksale. Milles küsimus?
On selge, et majandust on raske arendada olukorras, kus riik reguleerib eranditult kõike: käsib, keelab, nõuab jne. Tulles NSV Liidu ülimalt ülereguleeritud majandusest tähendas majandusliku vabaduse kasv takistuste kõrvaldamist arengult. Tänaseks on aga pilt muutunud. Meie arengut ei pidurda ammu enam majanduse üleregulatsioon, vaid hoopis anarhia: riik on ohjad käest ära lasknud ja laseb monopolidel võimutseda. Need nöörivad rahvast ja teevad kõik võimaliku maksudest kõrvale hiilimiseks, st röövivad Eesti riiki.

Välismonopolidelt võetavate maksude sisuline likvideerimine on viinud selleni, et riigieelarve osakaal koguproduktist on langenud ääretult madalale.

Kui valitsus jätkab kiidulaulu majandusliku vabaduse kasvule, peame ükskord tõdema: meil on täielik anarhia ja mingist ühiskonnast ning korrast pole enam juttugi. 2002. a riigieelarve projekti arvud igatahes räägivad, et Eestis suureneb ikka veel monopolide omavoli ja rahva õigusetus. Kellel on, sellele antakse veel, ja kellel niigi pole, sellelt võetakse viimane. Mõni ime, et siis eelarvel tulusid ei piisa.

Tulude pool on ebareaalne

2002. a Riigieelarve mahuks on algselt planeeritud 33,4 miljonit krooni. Kasv võrreldes 2001. a eelarvega 3,66 miljonit ehk 12,3 %. Selline kasv on tähelepanuväärne. Tõsi, vaja oleks veel rohkem. Kogu küsimus on aga selles, et täiendavad tulud saavad tekkida vaid siis, kui midagi muutub: muudetakse maksusüsteemi (eelkõige maksumäärasid), saadakse makse kätte senisest oluliselt paremini, kasvab oluliselt koguprodukt või inflatsioon.
2002. a eelarve projektis on arvestatud kahe viimasega - koguprodukti kasvu ja inflatsiooniga. Koguprodukti (SKT) kasvuks planeeris valitsus 5,0% ja inflatsiooniks 3,8% See võimaldaks eelarvet suurendada 1,7 - 1,8 miljardit, mitte aga 3,7 miljardit, nagu pakub valitsus. Ülejäänu 1,6 - 2,0 miljardit eelarve kasvu on kunstlik.

Vaatamegi kõigepealt seda teist osa. Vähemalt 1, 5 miljardini ulatuv tulude "auk" üritatakse katta mitmest allikast. Kõigepealt peab Hüvitusfond oma vahenditest eelarvesse maksma 700 miljonit krooni. Väga kahtlane otsus. Esiteks võib seal uueks aastaks vabu vahendeid enam mitte olla (kui aktsiaturul toimub langus).
Teiseks kahjustab see otseselt obligatsioonide omanike huve. Samal põhjusel - närvilisus maailma aktsiaturgudel - on väga kahtlane suurendada ka laekumisi aktsiate dividendidest pea 60 miljonit ja tõsta laekumisi Eesti Pangalt 80 miljonit.
Eelarvesse on sisse kirjutatud ka välisabi ja seda tervelt 1,44 miljardi ulatuses. Selle saamine on aga praeguseni kriidiga jää peale kirjutatud.
Eelarve laekumisi (eriti käibemaksu) suurendab ka inflatsioon. Kuid 3,8 % inflatsiooni ei ole veel aluseks käibemaksu laekumiste suurendamiseks 8,4 miljardilt 9,5 miljardini, s.o 1,1 miljardi võrra. Parimal juhul võib see kasv inflatsiooni tõttu ulatuda 0,6 miljardini. Vähe usutav on ka tubakaaktsiisi laekumise kasv 70 miljoni võrra.
Kõik see tekitabki olukorra, kus eelarve tulude pool ei taha "klappida" juba matemaatiliselt. Veel segasemaks läheb aga pilt, kui vaadelda seda sisuliselt.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)