Kui lahus on lahutatud võimud?

Just nii, segades kokku tõed ja pooltõed ning enda või sõprade seisukohad, sünnib meil tihti artikkel, raadiosaade või koguni uudis. Midagi poleks valesti, kui tegemist oleks eraldi arvamusrubriigis kolumnisti, poliitiku või lihtkodaniku edastatud mõtetega. Ajakirjanik on aga eelkõige sündmuse või uudise vahendaja, väljaande esindaja.

 Vähemalt nädala jooksul võisime jälgida, kuidas enamik erameediast kujundas avalikku arvamust, nimetades internetiküsitlust kultuuriobjektide teemal „ühe objekti vastu hääletamiseks“, „kultuuriinimeste tülliajamiseks“ või koguni ebademokraatlikuks. Kõige hämmastavam oli aga Rahvusringhäälingust kuulda uudist, milles teatati, et küsitlusega veeretatakse otsustamine linnaelanikele ja et sellega demonstreerib linnavalitsus oma suutmatust otsustada. Kas saab niisugust uudist pidada erapooletuks? Eesti ajakirjanduskorüfee Juhan Peegel ei väsinud kordamast vana tõde, et uudis ei või sisaldada väljaande hinnangut ning et uudist ja kommentaari ei tohi segi ajada. Igal juhul ei tohiks mööda minna algsest uudisest,  antud puhul sellest, et linnavalitsus kutsus inimesi hääletama selle kultuuriobjekti poolt, mille ehitamist esimesena nemad toetavad.

 Korruptsioonijuhtumeid tuleb mõistagi uurida. Samas on ikkagi üllatav, kuidas mindi nii uurijate kui ka ajakirjanduse poolt mööda Tartu abilinnapea juhtumist, kus aastate vältel tellis linn teetöid abilinnapea enda firmalt. Pärnu puhul pole isegi kahtlusi selles suunas, aga vaadake, kuipalju kära on see meedias tekitanud. Teisalt võime tuua näitena Pirita linnaosavalitsuse ametniku kriminaalkaristuse jõustumise ja selle lärmi, mis tema edasitöötamise puhul tekkis. Tartu üks teine abilinnapea töötab juba mitu aastat, olles värskelt kriminaalkorras karistatud, ja häda pole justkui kellelgi. Tulles tagasi eelmise nädala ajakirjandusteemadesse, kus rünnati Tallinna linnapead, et ta ei raputanud endale tuhka pähe ega esitanud juhtunu osas kahetsuskõnesid. Ehk on liiga värskelt meeles olukord, mis tekkis Vladimir Panovi puhul ja mida ei tahaks soovida kellelegi. Seda enam, et meedia kaasabil tehtut ei saa kuidagi sajaprotsendiliselt hüvitada. Uurijad tehku oma ja meedia oma tööd, aga tehku seda soovitavalt korrektselt.

 Eelneva taustal teeb mind kõige murelikumaks juba loo algul tsiteeritud Aarne Rannamäe lause „Rahva teenritest“. Kui keegi kõige kõrgemalt poolt Rahvusringhäälingus keelab, siis äkki ta ka käsib mingi kindla seisukohani jõuda ja määrab teema, mida üldse saates käsitleda. Kes on see keegi „kõige kõrgemalt poolt“? Jätkan Rahvusringhäälingule omases stiilis ja arvan, et ehk oli tegemist peaministri endaga? Samas oletan, et peaminister ei pruukinudki seda teha, kuivõrd tal on ju justiitsminister Lang, kelle endine parteikaaslane ja kolleeg Kuku raadio aegadest praegust Rahvusringhäälingut juhib. Seda enam, et kapo öine külaskäik puudutab ka justiitsministri haldusalas olevat prokuratuuri. Kui veel lisada, et ka Riigikohtu esimees on pärit samast, Reformierakonnast, siis enam ei olegi üllatav, et teatud materjalid lekivad ning et isegi Rahvusringhääling käsitleb teemasid valikuliselt. Veelgi enam, kui rünnakuid KalevMeedia vastu, kes esimesena ja ainsana pakkus pärast pressiteate väljastamist Tallinna linnapeale aega otsesaates, võib erameedia poolt isegi mõista – ikkagi konkurents –, siis Rahvusringhääling ju reklaami ei edasta. Ehk on siingi „käsud kõige kõrgemalt“? Või kardetakse, et seni hästi laabuvasse eri võimude koostöösse hakkab neljanda võimu ehk ajakirjanduse osas mõra tekkima?

Olen veendunud, et ühe meediakanali lisandumine, eriti kui selles kanalis püütakse iga sündmuse puhul näha ka käsitletava erinevaid tahke, ainult suurendab meie demokraatia tagatisi.

KESKMÕTE: Uurijad tehku oma tööd ja meedia oma tööd, aga tehku seda korrektselt.

GEORG PELISAAR, Tallinna linnavalitsuse meediajuht

Jaga |