VIKTOR JANUKOVITš 60

Tema isa Fjodor oli raudteelane, ema suri, kui poiss oli kaheaastane.

1973. a Janukovitš lõpetas Jenakijevo mäetehnikumi, 1980. a  kaugõppes Donetski Polütehnilise Instituudi mehaanikainseneri erialal, 2001. a Ukraina Väliskaubanduse Akadeemia rahvusvahelise õiguse teaduskonna. Ta kaitses majandusdoktori kraadi suure tööstusregiooni infrastruktuuri arengu juhtimise teemal.

Alustanud töölisena Jenakijevo metallurgiatehases, oli hiljem mitme Donetski oblasti autotranspordiettevõtte peadirektor.

1996. a määrati Janukovitš Donetski oblasti riikliku administratsiooni esimehe asetäitjaks. 1997.-2002. a oli Donetski oblasti riikliku administratsiooni esimees, Donetski oblastinõukogu liige, kusjuures osa aega kohakaasluse alusel ka selle nõukogu esimees. Peale kõige muu sai temast detsembris 2000 Donetski Riikliku Juhtimisülikooli innovatsioonilise juhtimise õppetooli juhataja ja professor.

Aprillist 2003 on Viktor Janukovitš Regioonide Partei esimees.

21. novembril 2002 määrati Viktor Janukovitš Ukraina peaministriks. Sel ametikohal oli ta 2004. aasta lõpuni, mil kaotas presidendivalimiste kolmandas voorus Viktor Juštšenkole.

2004. a presidendivalimiste saagas, kui nii Juštšenko kui ka Janukovitš süüdistasid teineteist valimistulemuste võltsimises, Janukovitš kaotas. Seda eelkõige Julia Tõmošenko ja Viktor Juštšenko ühisrinde - „oranži revolutsiooni" - tõttu. On vaieldamatult teada, et peale Juštšenko ja Tõmošenko osales „oranži revolutsiooni" organiseerimises veel kolmas jõud - Lääs. USA ja NATO olid väga huvitatud Ukrainast - suurest Venemaaga külgnevast territooriumist ning Musta mere põhjakaldast.

Praktiliselt kõik Juštšenko valitsemisaastad (2005-2010) möödusid Ukrainas poliitilise kriisi sildi all. 2005. a septembris tegid Janukovitš ja Juštšenko väheks ajaks vaherahu, sest Juštšenkole oli hädavajalik Regioonide Partei toetus. Seepärast pidi ta nõustuma Janukovitši nõudmisega piirata presidendivõimu ning lõpetada Regioonide Partei pooldajate poliitiline tagakiusamine. Märtsis 2006 toimunud parlamendivalimistel võitis Regioonide Partei ning „kriisivastane koalitsioon" esitas sama aasta juulis Janukovitši peaministriks. Pärast seda algas avalik vägikaikavedu Janukovitši ja Juštšenko vahel.

2006. a lõpuks puksis Janukovitš valitsusest välja kõik Juštšenko fraktsiooni „Naša Ukraina" esindajad ning alustas otsest vastuseisu Juštšenko poliitikale. Juba septembris tegi ta Brüsselis avalduse, et Ukraina ei ole valmis NATO-ga liituma. Mõne päeva pärast külastas aga Moskvat, kus kohtus mitteametlikult ka president Vladimir Putiniga ja kirjutas alla vastastikuse koostöö leppele ning, mäletades hästi 2005/2006. aastavahetusel toimunud esimest „gaasisõda", saavutas kokkuleppe, et aasta lõpuni ei tõsteta Ukrainasse tuleva Venemaa gaasi hinda.

Kogu 2007. aasta möödus Ukrainas suure poliitilise kriisi tähe all ning novembri lõpul astus Janukovitš peaministri kohalt tagasi; detsembri algul sai peaministriks Julia Tõmošenko. Poliitilised kriisid riigis sellest ei vähenenud, suhted Venemaaga aga teravnesid uue hooga -  seda eelkõige uue gaasikonflikti pärast, milles kannatasid juba mitte ainult Ukraina, vaid ka Lääne gaasitarbijad.

2010. aasta presidendivalimised võitis Viktor Janukovitš Julia Tõmošenko ees kolme ja poole protsendiga. Hoolimata sellest, et Tõmošenko protestis hääletustulemused, õnnitlesid enamiku suurriikide, sealhulgas USA, Venemaa, Saksamaa, Prantsusmaa jt, aga ka NATO ja Euroopa Liidu juhid Janukovitšit juba enne ametlike valimistulemuste teatavaks tegemist. Teiste hulgas oli ka Eesti.

Janukovitši käitumine presidendina on kõiki analüütikuid üllatanud. Kui algul oldi seisukohal, et Janukovitš on lihtsalt Kremli käepikendus, siis tema teod on näidanud, et ta on eelkõige pragmaatiline majandusmees ja poliitik, kes mõtleb Ukraina rahvale.

Riigikeeleks on Ukrainas jäänud vaid ukraina keel, kuigi paljud Janukovitši valijad nõudsid ka vene keelele riigikeele staatuse andmist. Uus president teatas, et Ukraina ei liitu Venemaa, Kasahstani ja Valgevene ühise tollitsooniga, ning kinnitas samas, et Ukraina ei liitu ka NATO-ga ega mingite muude sõjaliste blokkidega. Aprilli lõpul kohtus Janukovitš Harkovis Venemaa presidendi Medvedeviga, kellega kirjutas alla leppele, milles pikendas Venemaa Musta mere laevastiku viibimist Sevastoopolis veel 25 aastaks, sel viisil tingides Ukrainale välja suured Vene gaasi ostmisega seotud soodustused.

Tõsi küll, Viktor Janukovitši elus on küllaltki kahtlasi ja „valgeid" laike. 1967. ja 1970. aastal mõisteti talle kaks reaalset vangistust röövimise ja kehavigastuste tekitamise eest, kuid 1978. aastal need karistused tühistati kuriteokoosseisu puudumise pärast. Asi võeti Riigiprokuratuuri poolt uuesti üles veel 2005. ja 2006. aastal, kuid otsused olid samad: lõpetatud kuriteokoosseisu puudumisel.

Samuti on püütud vaidlustada tema teadusdoktorikraadi ning on kinnitatud, et inimene, kes presidendikandidaadi ankeedi teaduskraadi-lahtrisse kirjutab vigaselt „proffessor" ning teeb 90 sõnas 15 viga, ei saa küll teadusdoktor olla.

Samas peab tõdema, et Viktor Janukovitš on läbi aegade omanud Ukrainas pretsedenditut populaarsust ning seda suhtumist ei muuda küll miski.

Jaga |