Kilpla kinnismõtete ombudsmani lai tööpõld

HUGO MURRE,      08. august 2001



Kilplased olid oma alpusega nõnda harjunud, et ei võinud enam midagi mõelda ega teha, mis selge alpus poleks olnud. Nad olid vähegi tõsistest tegemistest nii ära võõrdunud, et SKP olematusse ära kahanes.
Kord pani üks arukas mees tähele, kuidas tema koer naabri väravale innukalt jalga tõstis. Niisugusel kombel märkisid hundid ja koerad iidsetest aegadest oma territooriumi ja omandiõigusi.
Sellest tuli Kilpla mehel kaval mõte. Nõndamoodi võis ju lasta oma koeral kõigi naabrite väravapostid, autod ja majad omale privatiseerida. Sedaviisi oleks mõnus kõiki varasid vahetada ja ümber märkida ning kergesti tõusta jõuka keskklassi seisusesse.
Targa nõu üles leidnud, sosistas Kilpla mees sellest tähelepanekust teistele targematele ka. Nõumeestele kingiti hüva nõu eest võimalus privatiseerida kallist vara nii palju, kui nad seda tahta oskasid. Kõik, mida oli võimalik privatiseerida, privatiseeriti. Kõik, mis oli privatiseeritud, kulutati nõukojas tühja lobisemise peale ära ja mängiti börsil maha. Kilpla küla koerad vaatasid nõutult kilplastele otsa ja ootasid uusi geniaalseid käsklusi. Nende tarkus oli otsas, sest nad olid oma peremeeste vara suurendamiseks kõik juba ära teinud.
Nõukojas läks lahti tõsiseks uue nõu otsimiseks. Kõigepealt saatsid mehed oma krantsid naaberküladesse pankasid privatiseerima. Kuid oh häda, naaberküla mehed ei olnud veel kuigi hästi selgeks õppinud Kilpla kinnisasjade äraajamise seadusi. Ka ei tekitanud nendes mingit vaimustust kilplaste katsed sel moel jõukat keskklassi ilmale tuua. Sellepärast võtsidki naaberkülade mehed nende kinnisasju erastama tulnud koerakarja vastu malakate ja keeva vee kateldega. Külameeste harimatusest nördinud koerakari pani hädakisaga kodu poole plagama.
Siis suutsid Kilpla nõumehed välja mõelda haldusreformi seaduse, mille abil saaks privatiseerida portsu vanu vallamajasid ja lastest tühjaks jäävaid lasteaedu ning koolimaju. Vaidlused kippusid venima aastate pikkuseks, tööta koerakari vajas aga toitmist. Kogu projekt kippus kallimaks minema, kui paistis tulu neist vanadest majadest.
Parema puudumisel võiks ju proovida kinnisasju vahetada ja ümber märgistada. Sõbrameeste abiga sai ju iga privatiseerimise kuulutada õigustühiseks, kas või sellepärast, et kasu oli saanud teise erakonna kilplane. Õigustühiseks kuulutatud kinnisasi ei pidanud olema sugugi väike ega tühine. Mida suurem ja kallim, seda kergem oli leida toetajaid ja kärajaid, kohe oli ta taas munitsipaliseeritud ja ootas uusi jalatõstjaid.
Kilplaste leiutatud ümberprivatiseerimise mäng oli kärmesti saanud väga populaarseks. Koerad muudkui jooksid mööda küla ringi ja märkisid peremehele objekte. Autode rattad ja väravate haagid läksid rohkest märgamisest rooste ja peremehed ei teadnud enam, kellele kinnisasi viimase märkimise järel kuulub.
Uus mäng oli esialgu lõbus ja erakondade poolehoid kasvas. Pikapeale hakkas aga siiski ära tüütama. Seda enam, et värsked omanikud püüdsid kiirelt kätte ahmitud kinnisasjadest kohest kasu lõigata ega näinud mingit vaeva nende värvimise või korrastamisega. Järjest leiti kilplasi oma eilsetest majadest uute omanike naiste juurest ja juhtus muudki halbtust.
Kilpla on kuulsaks saanud oma enneolematute reformide ja arulagedate ettevõtmiste poolest, mis küll öeldakse olevat tehtud euronormide järgi. Kuid pikapeale on kilplased hakanud himustama ühte kõva käega korraloojat. Nii otsustaski Kilpla nõukoda peale pikemat vaheaega tööle võtta kinnismõtete ombudsmani. Esimeseks ülesandeks sai see ametimees Kilpla varade arvutiseerimise. Juba tiigrihüppe ajal kuulutati välja, et arvuti suudab orienteeruda ka kõige suuremas Kilpla segaduses.
Annaks jumal.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)