Millal luuakse Palestiina riik?

ELHONEN SAKS,      01. detsember 2004


Olen palju aastaid huviga lugenud Toomas Alatalu välispoliitilisi kommentaare. Mulle meeldis ka 17. novembril Kesknädalas avaldatud artikkel „Arafati-järgne maailm: Palestiina riik tulekul". Siiski tahan teha mõne ajaloolise täpsustuse.

Palestiina riik oleks võinud sündida juba 55 aastat tagasi. 29. novembril 1947. aastal võttis ÜRO Peaassamblee vastu otsuse Suurbritannia valduses oleva Palestiina jagamise kohta Juudi riigiks ja Araabia riigiks. Inglasi kohustati sealt lahkuma hiljemalt 15. maiks 1948. aastal. Plaan nägi ette anda juutidele 14 000 km² (selle hulgas pool maa-alast, kus paiknes asustamata Negevi kõrb), araablastele 12 000 km² (enamikus kasutusel olevad alad). Jeruusalemma linn pidi jääma neutraalseks vabalinnaks.

Juudid nõustusid rahuplaaniga, araablased keeldusid
Veelgi enam. Juba varem iseseisvunud Araabia riigid – ÜRO liikmed – Egiptus, Süüria, Liibanon, Iraak, Saudi-Araabia ja Transjordaania teatasid ametlikult, et nad selle otsusega iialgi ei nõustu ja kui juudid peaksid ühepoolselt oma riigi looma, siis nad likvideerivad selle jõuga.
Olukorra tegi kriitiliseks asjaolu, et neil riikidel oli võimalus muretseda sõjavarustust ja neil olid juba regulaarväed olemas. Juudid võisid loota ainult põrandaalusele kaitseliidule. Inglismaa kuulutas välja relvaembargo, samal ajal toetas igati Transjordaaniale alluvat Araabia leegioni, mida juhtisid Inglise eruohvitserid kindral John Bagot Glubbiga eesotsas. Juutide õnneks oli sel ajal võimalik Ida-Euroopast salaja kokku osta ja varuda sõja ajal sakslastelt saagiks saadud relvastust. Sealhulgas ka maailma tippklassi kuuluvaid hävitajaid Messerschmidt. Vene luure pidi seda teadma, kuid vaikis. Ilmselt arvas Stalin, et juudid loovad Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi.
14. mail 1948. aastal kuulutasid juudid välja sõltumatu Iisraeli riigi. Järgmisel hommikul tungisid viie Araabia riigi väed üle Iisraeli piiri. Nad lootsid kerget võitu, kuid juudid suutsid pealetungi pidurdada ja kahe nädala jooksul formeerida kaasaegse sõjaväe. Sõjategevus lõpetati ÜRO survel kolme kuu pärast ajutise vaherahuga. Selleks ajaks olid juudid okupeerinud ka osa araablastele lubatud maadest, kuid ei suutnud vabastada Araabia leegioni vallutatud Jeruusalemma vanalinna.

Araablaste võimu alla jäid Lääne-Kallas ja Gaza sektor
Sajad tuhanded araablased lahkusid Iisraeli territooriumilt, kuigi neile pakuti võimalust sinna jääda. Sama palju juute emigreerus Araabia riikidest oma isade maale. Pisike Iisrael võttis kõik rahvuskaaslased vastu. Araabia riigid, mille territoorium ületab Iisraeli oma 500-kordselt ei andnud Palestiina araablastele kodakondsust, vaid paigutas nad põgenikelaagritesse. Neile sisendati, et õige varsti vabastatakse kogu Palestiina ja nad naasevad koju võitjatena. Nõnda tekkiski põgenikeprobleem.
Iisraeli kõik ettepanekud lõpliku rahu sõlmimiseks ja Palestiina riigi loomiseks lükati tagasi. Lääne-Kallas liideti Transjordaaniaga ja kuningas Abdullah nimetas oma riigi ümber Jordaania Kuningriigiks. Sellega mittenõustunud palestiinlased vihastasid ja 1951. aastal lasksid Abdullahi maha otse Jeruusalemma südalinnas. Nad hakkasid organiseerima Palestiina Vabastusorganisatsiooni, mille tuumikuks saigi Yasser Arafati juhitav al-Fatah.

Araabia riigid tegutsesid vahepeal omaette
Egiptus, Süüria, ja Jordaania sõlmisid sõjalise liidu ja valmistusid revanšiks. Relvastust saadi Nõukogude Liidult, kes oli huvitatud oma mõjusfääri laiendamisest lõuna suunas. Liitlaste relvajõud ületasid nii isikkoosseisult kui ka tankide ja lennukite arvult Iisraeli kaitseväge kolmekordselt. Vältimatu kaotuse ennetamiseks otsustas Iisrael anda preventiivse löögi. 5. juunil 1967. aastal algas „Kuuepäevane sõda". Kõigi kolme riigi väed purustati, okupeeriti kogu Palestiina, Siinai poolsaar ja Golani kõrgendikud. Eesmärgiks ei olnud territooriumi laiendamine. Araabia riikidele lubati kõik maad tagastada, kui need on nõus sõlmima rahulepingud.

Araablased keeldusid
1973. aastal toimus järjekordne sõda Egiptuse ja Süüriaga. Mõlemad riigid said Nõukogude Liidult mitte ainult uusi relvi, vaid ka otsest sõjalist abi. Tuhanded Vene sõjaväelased riietusid eraisikuteks ja osalesid operatsioonides. Egiptuse ja Süüria väed ründasid juute ootamatult nende Lepituspäeva pühade ajal, kui enamik ohvitsere oli kodus puhkusel. Araablastel õnnestus kaitseliinidest läbi murda ja Iisraeli vägedele suuri kaotusi tekitada. Tänu peaminister Golda Meiri energilisele tegutsemisele anti kiirvastulöök. Egiptuse väed piirati ümber. Et vältida sõprade agooniat, ähvardas Nõukogude Liit oma väed appi saata. USA ja NSVLi ühisel survel sõlmiti vaherahu.
Alles nüüd said araablased aru, et Iisraeli riigi likvideerimine jõuga ei ole võimalik. Algasid rahuläbirääkimised. Need edenesid vaevaliselt. Egiptusega sõlmiti rahuleping 26. märtsil 1979. aastal, Jordaaniaga 26. oktoobril 1994. aastal. Süüria ja Liibanoniga alalist rahulepingut veel ei ole, kuid mingit ohtu Iisraelile sealtpoolt ette näha pole.
Palestiina riik luuakse, kui palestiinlased valivad oma juhtideks mehed, kes on võimelised lõpetama Iisraeli-vastase terrori. Teist teed ei ole. Loomulikult ei saa 1947. aastal ettenähtud piirid tänapäeval kõne alla tulla.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)