Korrastagem mõtlemist!

Kas keegi teab mõnda teadust, mida aeg-ajalt ei oleks tabanud ebateaduse nii- või teistsugused ründed? Ilmselt mitte. Põhjusi on ääretult palju, alates lihtsameelsete eksimustest ja lõpetades kurikavalate sepitsustega. Kõike võib elus juhtuda, sest inimene pole mitte ainult ekslik, vaid ühtlasi end eksitada laskev subjekt. Enesepetlik sealhulgas.

Pahatihti ähvardab näilisus tõelisuse seljatada, nagu ilmekalt näitas nobelist Paul Krugman (Vikerkaar 2009/12). Tõde, imelik küll, paistab tihtilugu käituvat hüpleva jänese kombel: kellele meist ei oleks mõni väide esialgu päris veenvana tundunud, kuid hiljem veenvama vastuväite survel põrmustunud. Nõndaks - lasksime end siis ninapidi vedada? Vähe sellest. Tundemaailma tormilained võivad kaine mõistuse vaevatult uputada ja soovmõtlemise kobrutava vahu pinnale tõsta. Oleme ju kõik lõppeks inimesed meile omaste inimlike nõrkustega.

Ajalugu pakub üsna kirevat pilti inimlike eksirändude rägastikust. Aegade algusele tüüpilise sünkretismi (mitteeristusliku mõtlemise) hämarast padrikust on arvutud inimpõlved visalt, taksonoomiat (eristuslikku mõtlemist) abiks võttes, vaimuvalguse poole pürginud ja süsteemsuse (sidusmõtlemise) ideaalile läheneda püüdnud. Õnnestumised on ebaõnnega vaheldunud: komistades, kukkudes, taas tõustes ja tagasilööke trotsides on lõputut teekonda  jätkatud.

Kusjuures võtkem arvesse paratamatust - inimsoo ajaloos läbitud pikka vaimset rännuteed tuleb igal üksikisikul oma piiratud eluea jooksul kiirtempos korrata. Saame ju sündides kaasa vaid sünkretistliku mõtlemisvõime („ei mina teadnud muud kui seda, mis mina nägin silmaga"). Puder ja kapsad, nagu öeldakse. Taksonoomilise tööriista saame, tõsi küll, suhteliselt kergesti kätte eelnevate põlvkondade pärandvarana. Lisagem siinkohal, et õppimist soodustab inimkonna varasemate vaimupingutuste ehk mõtteloo tundmaõppimine.

Tavaliselt jõuab see inimene, kelle ees on avatud mõttetehnoloogia (metodoloogia) järkjärgulise väljakujunemise saladused, palju kergemini ka oma isikliku sisima enesetunnetuseni ja siitkaudu ka tervistava toimega enesekriitilise mõttelaadini. Tarka tabab üldjuhul märksa vähem pettumusi ja äpardumiste piinu. Teisalt ootab teda rohkem kordaminekurõõme. Aga kas saame öelda, et nüüdisinimene on suutnud sünkretismi pahedest vabaneda? Ei sinnapoolegi, kahjuks. Ikka ja aina põrkame kokku sünkretismi jäänukite eksitavast mõjust põhjustatud valuliste viltuminekutega.

[esiletõste]

KOSLOV: Tarka tabab üldjuhul märksa vähem pettumusi ja äpardumise piinu.

VLADIMIR KOSLOV, Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor

Jaga |