"Ikka mõtlen neile, kes siit viidi… " (Marie Under)

RALF R. PARVE,      13. juuni 2007


Pühapäev, 14. juuni 1942 kujunes esimest korda eesti rahva leinapäevaks ja küüditatud rahvuskaaslaste mälestamispäevaks. Esmakordselt viidi August Weizenbergi Linda kuju jalamile Tallinna Hirvepargis lilled. "Linda leinab oma kadunud ja äraviidud poegi ning tütreid," sõnastas tolleaegne ajakirjandus neid hetki.

Ka 1943. ja 1944. aasta 14. juunil saadi meenutada Eestist punavõimu poolt vägivaldselt äraviiduid, ent siis tulid küüditajad vabastajate maski all tagasi ning korraldasid 1949. aasta 25. märtsil uue küüditamise. Alles 45 aastat hiljem, aastal 1989, mil eesti rahvas end jälle sirgu ajas, sai Linda kuju juures ja kogu Eestimaal taas küüditamist ja küüditatuid mälestada.

Esimene küüditamise mälestuspäev 65 aastat tagasi

1942. aasta 15. juuni "Postimees" kirjeldas selle kurva mälestuspäeva tähistamist. Tallinnas olid eelmisel päeval juba varahommikust lipud pooles vardas. Tänavail oli tavalisest vähem liikumist ja võis näha rohkesti inimesi, kes vaikseks mälestamiseks külastasid hommikupoolel kirikuid, kus peeti vastavasisulisi jumalateenistusi. Suurem mälestusaktus toimus "Estonia" kontserdisaalis. Juba varakult kogunesid suur saal ja rõdud inimesi täis. Poodiumi kummalegi äärele olid asetatud eesti trikoloorid leinakrepis.

Aktus algas ringhäälingu suure sümfooniaorkestri ettekandega.
Priit Nigula juhatusel mängis orkester tol ajahetkel N.Liidu tagalas olnud helilooja, hilisema Stalini preemia laureaadi, NSV Liidu rahvakunstniku ja sotsialistliku töö kangelase Eugen Kapi poolt 1938. aastal kirjutatud avamängu "Kalevipoeg".

Näitleja Liina Reiman kandis ette Hendrik Visnapuu luuletuse "Esiisade haud". Tallinna Meestelaulu Seltsi meeskond Alfred Karindi juhatusel laulis kolm laulu: Karl August Hermanni "Isamaa ilu hoieldes", Enn Võrgu "Ma lillesideme võtaks" ja Miina Härma "Viimse veretilgani". Ringhäälingu orkester kandis ette Juhan Aaviku sõnadeta laulu "Õitse, Eesti!". Rahvas ja koor laulsid ka spontaanselt Eesti rahvushümni ja siis anti sõna Eesti Omavalitsuse juhile Hjalmar Mäele. Enamikku sellest, mida ta rääkis, kõneleks praegu ükskõik kes meist või meie juhtpoliitikutest. Näiteks:
"Meie süüdistame kogu maailma avalikkuse ees, et siin bolshevistlik Venemaa näitas oma õiget palet. Kõige suurema julmuse ja sadismiga viidi ära meie rahva liikmed, kelle ainuke süü seisis aususes, korralikkuses ja töökuses, vastu surmale…
See öö aasta tagasi oli õuduste öö, ja kui meie täna sedasama tundi meelde tuletame, mis täidab meie kõikide südameid kurbusega, ei häbene me oma pisaraid, sest need pisarad on tingitud vägivallast, julmast vägivallast, mida on kasutatud meie vastu."

Esimene eesti rahvuslik leinapäev möödus ka Viljandis ja Viljandi maakonnas sügavtõsiselt. Viljandi kirikus peeti laupäeval, 13. juunil jumalateenistusi, mida sisustasid koorid, orkester ja solistid. Teemakohased jumalateenistused toimusid pühapäeval kõigis kirikuis.

15. juuni 1942. aasta "Postimees" kirjeldas küüditatute mälestamist ka Tartus ja Tartumaal: "Päeva jooksul peeti kõigis luteriusu ja apostliku õigeusu kirikutes mälestus- ja leinajumalateenistusi, kus hingekarjased päevakohastes jutlustes meenutasid neid kurbi ja süngeid juunipäevi, kus tallati julmalt jalge alla igasugused inimõigused, kisti inimesed süütult oma kodudest välja ja küüditati selle eest, et nad olid töökad kodanikud ning tublid isamaapojad ja –tütred."

Tõeks on osutunud 14. juunil 1944 "Postimehes" avaldatud artikli pealkiri "Meie ei unusta iial". Seda tõestasid järgnenud 45 aastat.

Tekst ja foto: Ralf R. Parve


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)