Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Ameerikamaa fännid ka valimistel platsis

AADU MUST,      18. september 2013

Tartus, Tallinnas jm Eestis vaatas rahvas ammulisui sõprade reformierakondlaste sõlmekeeratud sõnumiga suuri ja uhkeid valimisplakateid. Küll oli kirjas Ants Raadile Kultuurilinnak Laaneots, küll Tarmo Põhikoolid Korda Noop või Urmas 100 Kilomeetrit Uusi Kõnni- ja Jalgrattateid Kruuse. Aga see, et mõned inimesed neid liiga segasteks pidasid, ei tähenda, et tegemist oli halbade või mõttetute plakatitega. Pilku ju püüdsid.
 

Mis aga peamine - plakateid ja loosungeid tuleb osata lugeda. Lisaks tekstile tuleb mõista ka konteksti. Kõik kokku räägib loosungi lausujast, eesmärkidest, püüdlustest ja unistustest tavaliselt hoopis enam, kui sinna kirjutatud sõnad. Näiteks sellised vahvad hüüdnimed nagu „Igor Kättesaadav" või kodanik „Kahekordne Sünnitoetus" on minu arvates hea naljasoonega inimese pandud ja räägivad nende kandjate või väljamõtlejate säravast huumorimeelest ning võimest ka iseenda üle naerda.



Ameerika uhkus ja Eesti uhkus

Aga tegelikult on neisse hüüdnimedesse peidetud sõnum veel palju sügavam. Proovin natuke lähemalt selgitada.

 

Jutuks olnud reformierakondlaste hüüdnimedega loosungid on enam-vähem üks-üheselt üle võetud Ameerika Ühendriikide valimiste arsenalist. Samuti nagu nende „uhkuse" loosung (see Ameerika uhkus on küll natukene teise tähendusvärviga; mitte nagu see Eesti uhkus, mis ajab upakile). Võrreldes eeskujuga on jutuks olevad hüüdnimed ka pikemaks ja kohmakamaks saanud, aga alguse asi - tegijal juhtub.


Ah et miks nad võõrapärased tunduvad? Sest Ameerikas on meie omast mõneti erinev lisanimede traditsioon. Ees- ja perekonnanime vahele on kombeks kirjutada vahenimi (middle name). Näiteks Barack Hussein Obama või John Fitzgerald Kennedy. Selline nimetraditsioon kohe kutsub vahenimena midagi ilusat ja uhket kasutama. Vaatad inimest, tema suuri tegusid, ja lisanimed-hüüdnimed kerkivad lausa iseenesest keelele. Näiteks Jaan Ehitaja Mats või Jüri Võrgutaja Kaunisjuus sobivad ühele või teisele kandjale ju kuratlikult hästi.


Tervet loosungit kahe nime vahele tavaliselt siiski ei poogita. Ükski normaalne inimene ei viitsiks nii pikka nime välja öelda. Pigem peetakse vooruseks nime lühidust ja tabavust. Tavakasutuses kahaneb vahenimi ise vaid selle algustäheks. Näiteks John Fitzgerald Kennedyst jääb esimese hooga järele John F. Kennedy, hiljem jääb nimi veel lühemaks.


Nii ameerika kui ka eesti nimetraditsioonis on raudne reegel, et nime pikkus suulises käibes on pöördvõrdelises sõltuvuses seda kandva tegelase tuntusega. Mida tuntum mees, seda lühemast nimest piisab. Eesti traditsioonis oli noorepoolse talumehe nimi näiteks „Pööra Antsu Miku Jaani Andres". Kui ta vanemaks sai, kahanes nimi „Pööra Antsiku Andreseks". Ja lõpuks, juba tuntud tegijana oli ta lihtsalt „Pööra Andres".


Kennedy oli ka üle-küla-tuntud mees ja tema nimest jäi rahvasuus vaid JFK - kõik teadsid, kellega tegemist. Täpselt samuti, nagu nende teise ilmasõja aegse riigiisa Roosevelti nimetamiseks piisas kolmest tähest - FDR.



Raadi Ants jt

Eestilik lisanime-traditsioon, erinevalt ameerikalikust, paigutas lisanimed eesnime ette. Nii oleksid need plakatitel üles loetud nimed meie keeli Raadi Kultuurilinnaku Ants Laaneots (või kui mees tuntud, miks mitte lihtsalt Raadi Ants). Teine siis „Põhikooli Tarmo", jne. See Urmase nimi ei jääks kindlasti nii pikaks, tegemist on ikkagi teatud-tuntud mehega. Jääks ilmselt kas Saja Kildi Urmas, Kõnnitee Urmas või midagi muud ilusat. Aga nii oleks see ainult eesti traditsiooni puhul.


Ei mina ega Rahvamuuseumi Tõnis neid ameerikalikke nimemalle ilmselt ei kasuta. Aga poliitiliselt küpsed ja demokraatlikke traditsioone austavad inimesed ei lähe teistele ütlema, millist stiili, kas siis eesti või ameerika oma, nood kasutama peavad. Seda enam, et just läbi tolle teise stiili selge rõhutamise jõuab meieni nende suur sõnum. Sõnum inimestest, kes seavad kõrgele pjedestaalile ameerika kultuuri, traditsioonid, elulaadi ja poliitika. Just selle loosungi vormi järgi saab tark inimene teada, mida nad söövad, millise autoga sõidavad, millist muusikat kuulavad. Eelkõige aga seda, millest unistavad ja mõtlevad. Ja need, kel on samasugused unistused ja ideaalid, hääletavad kindlasti nende middle-name-meeste poolt.


Kui see ameerika värk Sulle ei meeldi, on Sinu isiklik asi. Täpselt samuti ei pruugi minu erakonna loosung „Töötab!" meeldida „rikastele ja ilusatele". Teadagi, töötamisel on pahatihti tugev higilõhn juures, ja ega see kõikide unistustega saagi harmoneeruda.


Loosungid on erinevad, sest inimesed on erinevad, nende soovid ja unistused on erinevad, ja valimiseelistused on ka erinevad. Nii lihtne see asi ongi.


AADU MUST,

kandidaat Tartus


[fotoallkiri] REFORM TEEB KESKI: Reformierakonna telk Tartu sügislaadal. Telgid tõi Eesti valimiskampaaniasse Keskerakond.

 



Viimati muudetud: 18.09.2013
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail