Onu Aadu mõlgutab: mis enne, mis nüüd

Kohalikest uudistest rõõmustavat palju kõrva ei hakka. Erikoolide õpilased möllavad. Paljud kutsekoolide õpilased lahkuvad koolist eriala omandamata. Noormees sõitis suurel kiirusel teelt välja, tütarlaps astus vales kohas sõiduteele. Õpilased vahendavad narkootikume, nende pruukimisest rääkimata. Oskustööjõu puudusel ei saa tootmist arendada. Pangad viisid üle miljardi kasumit maksuvabalt riigist välja. Alimendid jäetakse maksmata.

Ainet mõtisklusteks kuipalju! Alustuseks tuleks soodustada osalise tööajaga töötamist. Eakate ja puudega inimeste seas leidub veel tööoskajaid ja töötahtelisi. Ettevõtjaile vaja soodustada investeerimist ja töökohtade loomist, kasumi väljavedu aga tuleb maksustada.

Swedpanga omanike ringis olevat ka Rootsi kuningriik. Meie väikese vaese vabariigi kodanikud maksavad seega panga kaudu jõukale kuningriigile kümnist. Kas meil on vanu võlgu tasuda? Siinjuures tekib onul üks uitmõte: seni, kuni riigiisad venitavad (sihilikult?) kasumi väljavedu maksustavate seaduste väljatöötamisega, peaks ettevõtlikud talupojamõistusega inimesed arendama hoiu-laenuühistuid, sihiga muuta need hoiupankadeks. Kui need ka netipangandusega sina peale jõuavad, on tavakodanikel ja ka väikeettevõtetel tulusam oma pangatoimingud sinna üle viia. Milleks nuumata välispanku!?

Murekohtade ületamiseks kulub vähemalt põlvkond. Alustada tuleb perekonnast, lastetoast. Praeguste lastevanemate vanemad kasvasid sõja ja repressioonide ajal. Palju oli lõhutud perekondi ja üksikvanemaid. Vabastajad tõid meile "teeklaasikultuuri", s.t klaas tuli igal juhul põhjani juua. Vodkat muidugi. Ja mees tõestas kallimale oma armastust korraliku keretäiega. Viisaastak tuli täita neljaga. Naise eeskujudeks tehti Leida Peips ja Elmina Otsman oma stahhaanovliku tööga. Noorematele teadmiseks: mõlemad on sotsialistliku töö kangelased, Leida oli lüpsja ja Elmina traktorist-kombainer. Aga lapsed pidanut Pavlik Morozovi taoliselt oma vanemais vaenlasi nägema.

Jah, praegusi vanavanemaid hinnati põhiliselt töötulemuste järgi. Kui lapsed olid "keskmised", polnud ka koolil sinu vastu huvi.

Korterid ehitati "postkastidesse" võõrsilt värvatud töölistele, kohalikud pidid leppima isegi voodikohaga tuttavate juures, õnnelikumad pääsesid ühiselamusse. Sageli elas mees ühes kohas, naine teises, ja laps hoopis vanaema juures. Nagu praegugi, nüüd siiski muudel põhjustel.

Noortel võib tekkida küsimus: mis oli "postkast"? See oli sõjalise tähtsusega ettevõte, mille töötajaid toodi suure Liidu avarustelt, vahel suunati sinna ka siinsetest kutsekoolidest. Näiteks „potštovõi jaštšik" 1083 Kopli poolsaare tipus ja selle territooriumil veel eriti salajane „Predprijatie ERA". Nendel asutustel ja ettevõtetel puudus nimi ja aadress nagu sõjaväeosadelgi, oli üksnes postkastinumber, mida teadsid vaid väljavalitud.

Kui ka eestlaste elutingimused paranesid, näiteks kooperatiivkorteri ehitamisega, olid paljud seisukohal: meie elu oli raske, olgu siis lastel kergem! Nii meie praegune elujõuline põlvkond hellitamisega tuksi keeratigi.

Vanad tavad ja tõekspidamised olid tollal pahupidi pööratud. Korralik töömees teenis tavainsenerist rohkem. Haridus oli küll tasuta ja kättesaadav, aga haridus ei olnud määrav ametiredelil tõusmisel, vajalik oli „liikmelisus". Alustuseks piisas komsomolist, järgnema pidi kindlasti NLKP.

Peremehelikuks mõtlemiseks puudus vajadus, suunised andis partei. Kuna kõik oli kõigi oma, arvati, et seda võib meelevaldselt kasutada. Tööline tõi õhtul "tööd koju", näiteks vorstijupi. Ülemus kasutas ettevõtte materjale ja tööjõudu suvila ehitamiseks. Kui ametinimetuse ees oli veel "pea-", siis oli ta 4. Haigla (praegu Magdaleena) patsient ning sai eripoodidest head-paremat. Käitumisreegleid ja lauakombeid kõik nad sellegipoolest ei osanud!

Needsamad 4. Haigla patsiendid ja nende järglased on taasloodud vabariigi tüüri hoidnud siiani ning enda kõrvale parteibroileritest kasvatanud majanduskogemusteta, ent bakalaureusekraadiga ministrid ja teised tähtsad ninad meie elu korraldama. Tulusamate töökohtade mehitamisel on säilitatud endine stiil: tähtis on "liikmelisus", mitte tööoskus! Tööstuse soodustamine käib üle mõistuse. Pätistunud naakmannidegagi ei saada hakkama!

Meie lapsi tuleb tööst võõrutada? Kui maamees paneb kaheteistkümnese poisi vana T16-ga heina niitma, on ta seaduserikkuja. Lapsuke ju võib haiget saada! Kui aga noorte tehnikahuvi piiratakse, jääbki ta kobakäpaks. „Rakett 69" võistkondadesse pääseb õppiva noorsoo eliit. Toredad energilised noored lennukate mõtetega. Nendegi puhul on aga märgata raskusi koolis õpitu praktikasse rakendamisel. Mõnigi neist vaatab väljapandud tööriistu nagu vasikas uut väravat, mõistmata nendega midagi peale hakata.

Onu Aadu seekordseid mõtisklusi vahendas

EINAR LEPP

Jaga |