NATO baasid kummitavad

Oleg Burov,      13. oktoober 2004


Kellelgi on väga vaja üles puhuda hüsteerikat, korraldada inimestevahelist vastuseisu ning õhutada vaenu hauakivide arvel. Selle asemel et rahulikult ja loogiliselt kõigile selgeks teha, et Eesti noored oma rõhuvas enamuses ei valinud poolt, kus sõdida, vaid tõmbasid selga mundri, mille neile määrasid sünniaasta (kutsealused) ja võimulolev rezhiim. Keegi ei tahtnud olla vangistatud kui tegevteenistusest kõrvalehoiduv isik või olla mahalastud desertöörina.
Punaväkke sattunuid rahustas arusaam meie aastasadu kestnud sakslaste orjamisest, saksa mundri kandmist õigustasid kommunistide vägivald, repressioonid ja mahalaskmised. Lihula mälestusmärk on määratud võõras sõjas vägivaldselt osalema sunnitud ning langenud eesti meestele. Mitte poliitiline ilmavaade ei pannud venda venna ja isa poja vastu sõdima, nagu see tookord juhtus.
Kuid naasen oma loo alguse juurde. Kellel on vaja?
Nüüd, kui oleme NATOs, kehtib ka meile NATO liitumisleping, mille punktist nr 4 võib välja lugeda, et kui liikmesriigis tekib ebastabiilne situatsioon, on võimalik NATO invasioon, loomaks liikmesriigis korda ja selle tagamiseks paigutatakse sinna oma baasid. Just sõjaväeliste baaside loomine on suurriikide huvideringi punkt number 1, mida oleme juba kogenud 39 aastat.
Väga tahaks teada, kes on need varjatud jõud, mis sillutavad teed uutele võõrbaasidele Eestis ja üritavad luua selleks vajalikud tingimused isegi surnutele pühendatud monumendi abil.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)