Saades ühiskonnana suureks

Mailis Reps,      30. august 2006



Taas algab uus kooliaasta, eestikeelsele keskharidusele juba sajas. Eestikeelne keskharidus sündis enam-vähem samal ajal kui mitmed teisedki rahvustunnused – ühtaegu tekkisid esimene Eesti erakond ja esimene kutseline teater. Toona tähendas see talupojarahvale tohutut arenguhüpet – gümnaasiumiharidus võis tollases maailmas tähendada rohkemgi kui meile täna magistrikraad või koguni õpingud doktorantuuris.

Kui 1920. aastatel tundsid keskkooliõpetajad muret gümnaasiumihariduse massilisuse ees ja pelgasid, et see haridustase labastub, siis nüüd tuntakse samasuguseid kartusi kõrghariduse suhtes. Tendentsid ja hirmud on ikka samad, ainult haridustase tõuseb pidevalt kõrgemale. Tänavu heaks kiidetud kõrgharidusstrateegia ja mullu heakskiidu saanud kutsehariduse arengukava annavad mõista üht – kõige tähtsam on säilitada pidev valmidus edasi õppida. Seda ka kutsehariduse tasandil, kus valitseb ebaõige kujutelm, et kutsekool kujutab endast tupikteed. Tänavusest peale on selle kujutelma vastu veelgi jõulisemad argumendid, sest kutsekoolides jõustub lisa-aasta, mis võimaldab kutseõppuritel üldaineid paremini õppida ja end riigieksamiteks valmis seada.
Ühiskond nõuab ühe enam võimet ümber orienteeruda ja haritud inimeste osakaalust sõltub ühiskonna kohanemisvõime erinevates olukordades. Tähtis polegi niivõrd inimese kvalifikatsioon, vaid ennekõike õppimisvõime. Seega pole hariduse eesmärgiks edastada niivõrd üht või teist valmispakitud teadmist, vaid ennekõike õpiharjumust.

Tähtis on ka ebamoodne sõna – kasvatus. Tean, et paljudes tekitab tõrget, kui räägitakse kasvatusest, kuid just sel viisil kujunevad isiksuseomadused, mis noori karjääriteel edasi aitavad. Võime täita oma lubadusi, ilmuda õigeks ajaks tööle ja käituda korrektselt võivad olla tähtsamadki kui üks või teine diplom, teadmine või erialane oskus. Tööandjad kinnitavad, et isiksuseomadused on nende silmis suurema tähtsusega kui teadmised. Vähesed meist töötavad päris üksi ja kaastöötajatest sõltumatult. Seega, edukam pole niivõrd see ühiskond, kes teeb väga palju rohkem tööd, vaid selline ühiskond, mis teeb pisut rohkem koostööd.

Just seda arusaama, et inimene on sotsiaalne olend ja peab positiivselt suhestuma kaaskodanikega, on kandmas uuendamisel olev õppekava. Kui küsitakse, kas see õppekava kannab ka mingeid väärtusi, siis vastus on jaatav. Õppekava peab kandma väärtusi, mis aitavad Eesti rahvast ja riiki suurema seesmise sidususe suunas. Oleme majanduses kiiresti tõusnud ja riigina eeskujulikult edenenud, kuid ühiskonnana jääb Eestil mitmetelt teistelt lähinaabruses asuvatelt ühiskondadelt veel siiski üht-teist õppida. See, millest meil puudu on, pole väljendatav SKT arvudes, kuid on sellegipoolest oluline. On mitmeid asju, milles peame ikkagi soomlastelt alles õppima. See puudutab ennekõike ühiskonnas konfliktide lahendamise oskust, üksmeelevaimu ja järjepidevust. Kindlasti on eestlased olulistel hetkedel näidanud üles koondumisvõimet; seda tunnistab meie taasiseseisvumise 15. aastapäev. Kuid meie nõrkusest annab tunnistust suur hulk inimesi, kes on Eesti ühiskondlikust elust täielikult võõrdunud.

Seega, ei piisa sellest, kui saame suureks vaimult, aga egoism ja lahkhelide kultus ühiskonda lõhestavad. Ainult seesmiselt sidus ühiskond on see, mis suudab kogu oma rahva ressursid täielikult rakendada üldise hüve teenistusse ega lase kellegi andel raisku minna. Eesti on pisitasa liikumas sotsiaalselt tundlikuma, arvestavama, läänelikuma ühiskonnamudeli suunas. Vaikselt juurdub arusaam, et ühiskond, mis jaguneb võitjateks ja kaotajateks, ei saa kunagi päriselt võita. Ühiskondlikke lõhesid tuleb tasandada ja omasid maha jätta ei sobi.

Oleme ka hariduspoliitikas seda kurssi jälginud – toetades õpilaskodusid, pakkudes koolitoitu ja toetades tasuta õppevahendite jagamist. Usun, et see pole jäänud tähelepanuta. Läheme siis kõik koos algavale kooliaastale vastu õpivalmilt ja üksmeelselt. Saades suureks nii vaimult kui ka ühiskonnana. Loodan, et eestikeelse keskhariduse 110. sünnipäevaks on see ülesanne edukalt täidetud.

Head uut üksmeelset kooliaastat!

KESKMÕTE: Ei piisa sellest, kui saame suureks vaimult, aga egoism ja lahkhelid ühiskonda lõhestavad.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (35)