Eesti läbikukkunud Venemaa-poliitika

ROMAN UBAKIVI,      01. märts 2006


Eesti välispoliitika on meile elutähtsal Venemaa suunal täielikult läbi kukkunud. Me sugugi ei liigu Riigikogus heaks kiidetud "Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alustes 2004" püstitatud eesmärgi suunas: pidada Venemaaga heanaaberlikke ja vastastikku kasulikke suhteid. Mida me ise oleme valesti teinud? Tooksin siinkohal ära neli peamist viga.

Köögitüdruklik käitumine

Eesti–Vene piirileping jäi sõlmimata, sest Eesti välisminister Paet Riigikogus otsustavalt ei kaitsnud Vene välisministrile Lavrovile antud lubadust leppe ratifitseerimise tingimuste osas. Tal isegi ei piisanud riigimehelikkust tagasiastumiseks, kui Isamaaliit ja Res Publica kuritarvitasid välispoliitikat kohalike valimiste huvides. Täna sümboliseerib Urmas Paet Eesti riigi ebausaldusväärsust ja välispoliitilist isolatsiooni.
Seega jätkab Urmas Paet oma eelkäijate skandaalselt sobimatut joont. Nii kuulutas Rein Lang Eesti välispoliitika prioriteediks sõjalise välisinterventsiooni korraldamise Venemaa territooriumil Tshetsheenias. Kristiina Ojuland aga "hiilgas" Ukraina kodanike mässule õhutamisega.
Selletaolised rumalused halvavad ja isoleerivad Eestit välispoliitiliselt.

Köögitüdruklik mõtlemine

Teiseks Eesti välispoliitilise krahhi sümboliks on nn mini-Molotov-Ribbentrop ehk üle meie peade paika pandud gaasijuhe. Mart Laari algatusel toimunud piirileppe läbikukutamise "patriootliku" tagajärjena ei ole Eestil muidugi ka Venemaa poolt tunnustatud merepiiri. Nii et Venemaal on gaasitrassi rajamisel vabad käed.
Selline lapsik laarlik mõttetasand, mida võib iseloomustada kui soovmõtlemist (wishful thinking), on iseloomulik kogu meie välispoliitikale. Nii ei ole pika aja jooksul isegi aru saadud lihtsast geopoliitilisest tõigast, et Euroopa ja USA on erinevad subjektid, kel on omad huvid. Selle asemel lähtutakse külma sõja aegsest lootusetult vananenud arusaamast, et Euroopa ja USA huvid ühtivad. Põhjenduseks tuuakse "fakt", et nii oleks Eesti huvides kõige parem!
Isegi senistest vast kõige haritum välisminister Toomas Hendrik Ilves ei näinud Ukrainas suurriikide poolt orkestreeritud miljonäride võimuvõitlust miljardäridega, vaid hoopis valgusejüngrite eshatoloogilist heitlust pimedusejõududega.
Eesti välispoliitikategijate mõttetasand oma geopoliitilise harimatusega on tänapäeva maailma mõistmiseks ja selles edukaks toimetulekuks lootusetult küündimatu.

Ebaadekvaatne reageering

Oleks vale öelda, et valitsus ei tähtsusta välispoliitikat. Vastupidisest annab tunnistust Välisministeeriumile uute saatkondade avamiseks raha eraldamise hüppeline tõus.
See on vale tee. Viga on kvaliteedis, mitte kvantiteedis.
Juba üle 600-pealist ametkonda pole hoopiski vaja suurendada (EW-s piisas 48 ametnikust!). Paremaks hakkama saamiseks võiks rahulikult koondada paarsada ametnikku ja kaasata kümmekond geopoliitiliselt haritud analüütikut. Ligi pooled juba olemas olevatest saatkondadest võib sisulist kahju toomata kinni panna. Teisejärgulistes suundades tuleb toetuda EL kaasriikide saatkondade võrgustikule.
Ressurssi ei tohi hajutada utoopilistele projektidele, sellistele nagu Kristiina Ojulandi visiit Egiptusesse Lähis-Ida konflikti reguleerimiseks.
Välisministeeriumi vaimset „võimekust" iseloomustab ametliku Venemaa-poliitika puudumine ja samaaegne pretensioon suunata kogu Euroopa Liidu Venemaa-suunalist välispoliitikat.
Peamiseks ebaõnnestumise põhjuseks on aga asjaolu, et poliitilise eliidi kahetsusväärselt suure osa praktilise tegevuse eesmärk pole kaugeltki Eesti julgeoleku tagamine. Pigem keskendutakse võimulpüsimiseks kunstlikule välisvaenlase kuju loomisele demoniseeritud Venemaa näol. Vene karu aga ei ole sugugi mingi pandake, keda võib karistamatult õrritada.
Eesti riiki ei ole kauaks, kui me vaenlasi otsime lähedalt ja sõpru kaugelt.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)