Nädala juubilar VIIVI LUIK 70

Neljakümnenda sünnipäeva aastal (1986) sai Viivi Luik kahe tunnustuse osaliseks. Ta kuulutati Eesti NSV teeneliseks kirjanikuks ja pälvis romaani „Seitsmes rahukevad“ eest A. H. Tammsaare kirjanduspreemia. Auhinnatud teose autor lõi mosaiigi oma lapsepõlveelamustest ning kümnete tuhandete inimeste jaoks pöördeliseks ja traagiliseks muutunud ühiskonnaeluga Nõukogude Eestist aastail 1950-1951.´

„Tegelikult on selles raamatus kaks peategelast: Aeg ja Laps. Kolmandaks võiks nimetada Tänassilma kandi maastikku, mis on romaanis nii füüsiliselt aistetavana olemas, et kohati tekib tunne nagu oleks see just kõige toimuva algpõhjus ja suunaja,“ kirjutas 2008. aasta „Seitsmenda rahukevade“ järelsõnas Tiia Toomet.

Viivi Luik sündis 6. novembril 1946 Viljandimaal Tänassilmas. „Mu isa oli masinamees, kes võis igasuguse rikkis kaadervärgi või mootori käima saada, kuna ta oli kogu oma olemusega asja juures. Ta parandas mootorit nii, nagu mängitakse klaverit või kirjutatakse raamatut,“ meenutas Viivi Luik 2009. aastal Postimehes.

 1954–1965 õppis tulevane kirjanik Risti algkoolis, Kalmetu kaheksaklassilises koolis ja Tallinna Kaugõppekeskkoolis. Pärast mõneaastast töötamist Tallinnas arhivaari ja raamatukoguhoidjana hakkas ta kutseliseks kirjanikuks.

 Oma loometeed oli Viivi Luik aga alustanud viieteistaastaselt. 1962. a käisid ajakirja Pioneer toimetajad enne kirjandusvõistluse esimese auhinna väljaandmist tema kodus vaatamas, kas luuletuste konkursile saatnu ikka on ka tegelik autor – arvestades kirjutatu küpsust kahtlustati, et ehk on loojaks hoopis täiskasvanum inimene.

Kuuekümnendatel aastatel ilmusid Viivi Luige esimesed luulekogud „Pilvede püha“ (1965), „Taevaste tuul“ (1966), „Hääl“ (1968) ja „Lauludemüüja“ (1968). Süvenemisel selleaegsetesse luuletustesse võib tajuda ka 1960. aastate ajastuhõngu. Viivi Luige "Kogutud luuletused 1962-1997“ järelsõnas märkis Arne Merilai, et esikraamat „Pilvede püha“ luuletusi aastatest 1961-1963 ilmus luulekassetis „Noored autorid 1964“ koos Jaan Kaplinski, Hando Runneli ja Ly Seppeli debüütkogudega. See oli Praha kevade eelne ajastu.

Hando Runnel analüüsib Viivi Luige 1960. aastate loomingut järgmise mõttega: „… ta luule on muutunud sotsiaalsemaks, ent samal ajal pole ta luules kõik endistviisi eht ja loomulik ja veenev. On tulnud juurde midagi kunstlikku, laenatut – võib-olla just selle sotsiaalsemasse püüdlemise pärast, küpsemisvaevade pärast.“

Viive Luige kodulehel on moto „Olen kindel, et ühel päeval ärkavad kõik surnud üles ja nende esimene küsimus on: kas saab lugeda üht uut raamatut väljasurevas keeles...“ (I. B. Singer).

„Nii nagu igal rahval on oma kultuur, on igal rahval ka oma pime jõud. Kellel mis. Kui kultuur seda enam ei takista, lakkab rahvas olemast, sureb nii-öelda välja. [---] Kultuurile kuuluvad kõik meie valikud, ilma et me seda isegi teaks,“ arutleb kirjanik ühes arvamusloos.

 Loomingule annab usalduse ja väärikuse autori ausus. Viivi Luigel seda jätkub. Ausalt on ta avanud ka oma lapsepõlvemaailma. Intervjuus Maarja Talgrele tunnistas Luik, et väiksena unistas ta olla üks neist lastest, kes istusid Stalini süles ja talle lilli andsid. See oli nõukoguliku propagandapsühholoogia tagajärg.

Vikerraadio saates „Ööülikool“ esines Viivi Luik loenguga „Valest tänapäeva ühiskonnas“. „Mis siis on praegu inimeses muutunud, et ta nii laiahaardeliselt valetab ja kõige pöörasemaid valesid usub? Sellest on juba paljud rääkinud, et maailm muutus virtuaalseks ja et kohe tekkis maailma ka uus inimtüüp,” kõneles kirjanik raadiokuulajatele.

Tugeva sotsiaalse närviga poetessi ja prosaistina on Viivi Luik julgelt kaasa rääkinud ka ühiskonnaelu teemadel. 1990. aasta novembri lõpul kirjutas ta koos Ain Kaalepi, Jaan Kaplinski, Tõnu Kaljuste, Jaan Krossi, Heino Mandri, Olev Subbi, Eino Tambergi, Rolf Uusvälja, Veljo Tormise, Herald Eelma ja Heinz Valguga alla 12 kultuuritegelase kirjale, milles märgitakse, et Savisaare valitsus on ausate püüdlustega valitsus (Edgar Savisaar „Peaminister“, lk 391).

Eesti taasiseseisvumise aastal 1991 ilmus Viivi Luigel teine romaan „Ajaloo ilu“. Tiia Toometi arvates võib selle peategelast vaadata kui rahukevade-noorukiks sirgunud last. Aastaks 2008 oli „Ajaloo ilu“ tõlgitud kolmeteistkümnesse keelde. (Olgu öeldud, et ka „Seitsmes rahukevad“ on ilmunud hispaania, läti, mäemari, norra, prantsuse, rootsi, saksa, ukraina ja vene keeles ning katkendina ka inglise keeles.)

2009. aasta 4. aprilli Postimehes arutleb Viivi Luik nii: „Meil ei ole tarvis mitte seda küsida, miks maksumaksja peaks kultuuri üleval pidama, vaid seda, mis on see põhjus, miks on maailmas olemas rahvusriigid.“

Kirjanikule kuulub ka mõte, et võib-olla on meie rahvast alateadlikult mõjutanud kaks kurikuulsat loosungit – „Kunst kuulub rahvale“ ja „Iga köögitüdruk võib riiki juhtida“. „Mõlemad loosungid valetasid inimestel suud ja silmad täis… Kunst „ei kuulu“ rahvale, vaid on rahvuse olemasolu vundament. Riigijuht võis olla minevikus kes tahes, kasvõi köögitüdruk, aga kui ta nüüd riiki juhib, siis on ta riigijuht,“ väidab Viivi Luik.

Küllap igas luuletuses kõlab ka oma muusika. Viivi Luige loomingut on läbi helide edasi andnud ka legendaarne muusik Urmas Alender lauludes „Võta mind lehtede varju“, „Ja kuigi veel“, „Väljas on veebruar“.

Laulva revolutsiooni tippaastal 1988 pälvis Viivi Luik Juhan Liivi luuleauhinna, 1992. aastal sai Eesti Vabariigi kultuuripreemia, 2000. aastal Valgetähe III klassi teenetemärgi.

Viivi Luige abikaasa on kirjanik ja diplomaat Jaak Jõerüüt, kes on jäädvustanud end Eesti ajalukku samuti kaitseministrina ja oli tänavuse presidendikampaania algul üks arvestatavamaid kandidatuure. Ühest ajaleheartiklist võisin lugeda, et Luik ja Jõerüüt elavad Kadriorus Luigetiigi lähistel.

Novembris on 110. sünniaastapäev kirjandusklassik Betti Alveril. Teatraalselt kohtuvad kaks poetessi Jõgevamaal Maarja-Magdaleenas tegutseva Wiera teatri (Eesti teatrimehe August Wiera järgi) repertuaaris olevas näitemängus „Kahe sajandi kirjad“, milles mõlemad läbi osatäitjate teineteise luuletusi loevad.

JAAN LUKAS

Jaga |